Blog by ELLinspiration

Hoiatan ette, et see postitus on TÄIESTI kaootiline. Aga ilmselt hea lugeja on veidi harjunud mu kiiksudega. See on järjekordne postitus sellest, kuidas on vaja end tühjaks kirjutada. Ega ma päris kindel pole, kuivõrd vajalik on avaldada mõtteid, mis võiks kuskile sahtlisse jääda, aga kui aus olla, siis teid on siin interneti avarustes omajagu, kes mind kirjutama ässitavad. Suur pai teile selle eest. Las ma siis olen täna natuke ülemeelik ja tutvustan teile, mis ma vahepeal olen mõelnud-teinud. Viimasest depressiivsest, aga üdini ausast kirjutisest on omajagu aega möödas.  Kell on natuke üle südaöö ja mul ei ole und. See on minu puhul üsna ebatavaline, arvestades seda, et on teisipäeva õhtu, äratus oli kl 6.30, selja taga kuus tundi õpetamist ja kolm tundi ühe põneva projektitöö visioneerimist. Uuel hommikul taas sama aeg peaks üles ärkama. Aga miski minus ei saanud vait jääda. Kella kümne ajal läksin voodisse, et lõpetada raamatu viimased leheküljed. Mõtted läksid täiesti mujale....

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub?  Et mu mõtted paremini kohale jõu...

Kas keegi ütleks mulle, kuidas see juhtus, et 27. augustil kell 20.30 hakkab järsku taevas hämaraks muutuma? Ma olen pool päeva laua taga arvutis istunud (ja püüdnud normaalse tööinimese elu matkida) ning mõelnud, et AK vaatamise asemel teen ühe korraliku sörgitiiru, aga kui ma nüüd kohe laua tagant püsti ei tõuse, siis ma jään pimeda peale. Ma kordan, kas keegi seletaks mulle ära, kuidas me siia jõudnud oleme? Alles see oli, kui mul oli aega iga tegevuse jaoks ning hilisõhtuti sai veel mõnus sörk või pikem jalutus tehtud, et seejärel koju pesusse tulla ja veel raamatuid lugeda, kuni pimedus saabub...  Mina elan oma mõtetes ikka veel kuskil 9. augustil...  On pühapäeva õhtu. Kell on 21.30. Teen oma õhtust jalutustiiru Nõmme tee kandis, sest suveõhtu on liiga ideaalne, et seda millelegi muule raisata. Päike on veel piisavalt kõrgel, et oodatav ööpimedus ei meenugi. Temperatuur on kuskil 24 kraadi juures. Nägu kergelt leemendab higist - tea, on see siis soojusest või kii...

See postitus oleks võinud juuli esimestel päevadel ilmuda, sest mul said nii paljud pooleli olevad käsitöö projektid korraga valmis. Tahtsin nii väga neid siin jäädvustada, aga mul ei olnud absoluutselt mitte millestki kirjutada või kui oligi, siis nende sündmuste jaoks olid eraldi pildid olemas. Vist oli siis mingi kirjutamiskriis, aga see-eest raamatuid neelasin kohe mitme aasta eest ette ära. Eks ta üks veider suve algus oli, kus iga inimkontakti saavutamine tundus üks suur eneseületus. Vähemalt mul oli aega oma elutuba viimaks valmis saada. Nagu öeldud, on pildid tehtud juulis, mil veel pojengid õitsesid ja kõik oli südasuviselt valgusküllane. Teid tervitavad karantiini ajal valminud lillepoti hoidja makramee punumistehnikas , pehmenduspadi kiiktoolilt ja tume karvane padi korvtoolilt. Nüüd on neid lugemis- ja kudumisnurki piisavalt, kust sügisel jälle ERRi tarku saateid vaadata-kuulata ning samal ajal oma kudumistööd käiku lasta. Õnneks on veel suvi ja palavus ja puhkus ning minu ...

Tunnistan, et see oli esimene koolivaheaeg mu elus, mida ma ei oodanud. Tekkis kõhedus, mida ma sellega peale hakkan. Mida õpilased peale hakkavad? Kuidas aga pered toimivad, kui kuskile õieti minna ei saa ja see ahistatustunne aina kasvab? See pole ju normaalne lahendus, et kui teismelised lähevad vabal ajal pigem öösel kahest magama ja ärkavad ühest, siis vanemad saavad kodukontoris rahulikult päeva esimeses pooles tööd teha...  Olgu kuidas teistega on, mina aga tunnen, et see vaheaeg osutus oodatust sootuks üheks erilisemaks puhkuseks. Kui ma sellest piirangute ajastust midagi õppinud olen, siis on see kindlasti tasakaal ja harmoonia kõige suhtes, mida teen. Et introverdina ma saangi istuda kodus ja nautida koristamist-sorteerimist, nokitseda oma disainiprojektide kallal, kokata, kuulata-lugeda raamatuid, ilma et see ekstravertne maailm mind paneks süüdi tundma. Mul on ametlik luba, kui mitte öelda, et käsk kodus istuda! Aga tahes-tahtmata lainetavad üle ka hullushoo...