Oi, tere! Keeraski ette see imeline aasta number 2015. Mulle tundub, et see toimus juba vähemalt kuu aega tagasi. Üks talvine postitus siit, keset magamata öid ja närvikõditavaid päevi, mil üks eksam teise järel tehtud saab. Tervitused kõigile vapratele tudengitele, kes on ennast koopasse sulgenud ja üritavad parasjagu ühe ööga kõige rajumateks eksamiteks valmistuda. Küll me selle eksamisessiooni tehtud saame. Alati oleme saanud. Vähemalt me oleme selles koos. Näeme veebruaris, kui sess läbi on. Ja loodetavasti ka kõikidest ainetest läbi saadud. Ah jaa - pildid.. No piltidel on see müts, mille ma päris enda jaoks kudusin oktoobris (või oli see novembris?). Seega ta on mul juba paarikuuseks kasvanud ja üsna vana olija.
Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites. Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saa...
Comments
Post a Comment