Skip to main content

Crocheted Computer Sleeve


Kui üle öö saad aru, et uue arvuti soetamine on pakilisem vajadus kui ükski tühja kõhu tunne või pissihäda, siis tuleb kõik unistused maha matta ja panna oma viimne vara huugama. Mõeldud, tehtud. Kui siis arvutipoeg mulle Ameerikamaalt kohale jõudis, tekkis taaskord üks igati pakiline olukord. Talle oli kiiremas korras vaja rüüd, mis teda igasugu ohtude eest kaitseks. Nii ma siis kaevlesin läbi oma käsitöötarvete kastid ja leidsin sealt paar suurt kera kaltsu, mis kunagisest kaltsuvaiba kudumisest üle olid jäänud, ja igati sobilikuks rüü materjaliks kujunesid. Miskipärast tundus seekord loogilisem see rüü heegeldada, aga mitte kududa, seega siit ka minu esimene heegeldebüüt blogipostituses. 

It took me only one day to realize that the need for a new computer is bigger than any need to eat or go for a pee. So, I decided to  bury my dreams and use all the money I had for my future or dark days.. Fine. But when the computer came to me, there was another urgent need. A real need for external computer protection. So, I digged into my craft boxes and found some yarn that was left from a rug making project. I found it suitable material for the protective robe I was going to make. For some reason, this time it seemed more logical to crochet than to knit, so please raise your hands to aplause for the debut crochet project on my blog! 











Comments

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

Jõulukampsunist ja tänulikkusest

Jõulukampsunid.  Olen salamisi neid alati fännanud, aga mitme aasta jooksul pole leidnud õige kiiksuga, parajalt maitsekat ja selle kõige juures ka kvaliteetset kampsunit. Minu käsi tõrgub ostma mitmekümne eurost ebakvaliteetsest lõngast kiirtoodangut. Õnneks novembris avastasin oma kunagi kiirmoe poest ostetud kleit-pusalt õige mitu auku, mis taskute õmbluste juurde olid tekkinud ning see andis mulle hea põhjuse minu armastatud rõivas veidi ümber teha. Üldjuhul mulle ei meeldi rõivaid ega aksessuaare ümber teha või parandada. Ma lihtsalt ei valda seda kunsti. Suudan ainult nullist midagi luua. Aga kui idee on tugev ja teostus juba peas lühikese hetkega kummitama hakkab, siis pole probleemi see ära teostada. Nii ma haarasin käärid ja lõikasin kleidil taskuulatuses riba ära, äärestasin overlokmasinal narmendava (nüüdseks) pluusi serva ja palistasin. Veidi lühikesevõitu teine jäi, kuid täpselt see tulemus, mida ühelt peaaegu mahakandmisele minevalt rõivalt veel esteetika mõtte...

November oma täiuses

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub?  Et mu mõtted paremini kohale jõu...