Kuidas seda nüüd öeldagi... Viimased kaks nädalat on olnud üks emotsionaalne karussell. Ühel päeval on näpud kudumisest villis, järgmisel aju plahvatusohtlik, kolmandal päeval tahaks rõõmust kuule hüpata, sest viimane eksamihinne laekus ka kenasti ÕISi... Aga mis seal ikka, kool ootab lõpetamist ja nii on. Seekord ma pikalt ei jaura, vaid lasen teil rahulikult pilte vaadata. Tegemist siis Lisete lõputööga, mis kirjalikul moel ootab köitmist ja praktilisel viisil lihtsalt kandmist. Sõber jakk (nagu mina teda nimetan) oli üsna pretensioonikas tegelane, kulutades ca 1,2 kg lõnga ja kolm paari vardaid, kellest mõni kadus paariks päevaks ära...
Hmm... how should I start... Well, the last two weeks have been quite an emotional rollercoaster. One day I feel sorry for myself for having blisters because of knitting, the other day I experience several brain explosions, and on the third day I want to jump to the Moon because all my subjects are correctly listed on the school internet system... But that's life, I guess. This time I won't bother you with long writing post, I'll let you enjoy the pictures (which I hope you do). The writing part of my final thesis is waiting for the binding. But here's my practical part which is finished... Finally. She was pretty haughty, demanding for the thread of 1,2 kg and three pairs of knitting needles, which walked away for some days and then came back again...
Mmmm, kui ilus!! Sellist võiks isegi kududa... :)
ReplyDeleteMa juba ammu vaatasin su postitust muidugu, aga igaksjuhuks igapäev käin ikka siin, äkki tuleb jälle uus ;) :D
ReplyDeleteIgaljuhul kampsun on iludus küll jah, hea töö!
Ma tänan!
ReplyDeletePS ega ma üldjuhul üle ühe korra nädalas blogi ei uuenda; nüüd on kool läbi ka, tuleb ise endale kirjutamis- ja pildistamismaterjali tekitada! :D