Skip to main content

Some Old Relationships & New Challenges

Uus semester ongi käes. 
On üüberhea tunne, kui lähed õhtul kl 22 või 23 magama ja ärkad hommikul 8.30 üles. Ainult nii tuleb tegus päev. Pärast stressirohket sessi ja vabastavat puhkust mõjub rutiin äärmiselt värskendavalt.

The new semester has begun.
It feels uber great when you go to bed at 10 or 11 pm and wake up at 8.30 am. That's the only way how to have a good and efficient day. After the stressful exams and fun vacation, it feels so refreshing to be part of a routine again.























Olin asjalik ja soojendasin oma suhted lõpuks kostüümiajalooga üles, et siis viisakalt hüvasti jätta ja võtsin ette masinkudumise. Too nuttis mind juba novembrist saadik taga. Siin siis mõni vaade masinkudumisele. 

I got myself together and warmed up the relationship with my beloved costum history to say politely good-bye. After that I turned to machine knitting. She had been mourning me since November. Here are some pics of the machine knitting.























Väike kapuuts-sall.
A little hood-scarf.




Kui veel asjalikkusest rääkida, siis ühel päeval käisin avastamas, kuidas bakalaureuse ja magistri kraade minu erialal kaitstakse. Tekitasin endale isegi mingi motivatsiooni kübeme. Ainult et hetkel ei paista sellest asjalikkusest küll mitte midagi välja tulevat. Nädala ajaga on siia majja kogunenud igasuguseid tüüpe, kes omale kõikvõimalikke erinevaid grippe on hankinud. Laatsareti südikaim võitleja, kes õnneks enne haigestumist koos terve emaga Tartu-koju tagasi jõudis, on teie ees. Mina aga ootan, et elu taas vertikaalasendis toimuda saaks. Seniks aga olge terved ja suunurk üles!

A little more about my capability. The other day I went to school to see how am I supposed to defend my Bachelor's and Master's Degree on my speciality. I have to admit that it was pretty useful because I even found a tiny piece of motivation for my Bachelor's work. But to be honest, it's kind of impossible to be active and effective these days. During this week there have been several folks in the house, who have collected different kind of flus and shared it with each other. The only strong fighter is here. Fortunately, he and his mother got back to Tartu-home and didn't get any infection. But I'm waiting here to have enough strength to start living in a vertical position again. Let's see how long it will take. Until next time - keep your laughing wrinkles and dimples in action!







Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

November oma täiuses

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub?  Et mu mõtted paremini kohale jõu...

Jõulukampsunist ja tänulikkusest

Jõulukampsunid.  Olen salamisi neid alati fännanud, aga mitme aasta jooksul pole leidnud õige kiiksuga, parajalt maitsekat ja selle kõige juures ka kvaliteetset kampsunit. Minu käsi tõrgub ostma mitmekümne eurost ebakvaliteetsest lõngast kiirtoodangut. Õnneks novembris avastasin oma kunagi kiirmoe poest ostetud kleit-pusalt õige mitu auku, mis taskute õmbluste juurde olid tekkinud ning see andis mulle hea põhjuse minu armastatud rõivas veidi ümber teha. Üldjuhul mulle ei meeldi rõivaid ega aksessuaare ümber teha või parandada. Ma lihtsalt ei valda seda kunsti. Suudan ainult nullist midagi luua. Aga kui idee on tugev ja teostus juba peas lühikese hetkega kummitama hakkab, siis pole probleemi see ära teostada. Nii ma haarasin käärid ja lõikasin kleidil taskuulatuses riba ära, äärestasin overlokmasinal narmendava (nüüdseks) pluusi serva ja palistasin. Veidi lühikesevõitu teine jäi, kuid täpselt see tulemus, mida ühelt peaaegu mahakandmisele minevalt rõivalt veel esteetika mõtte...