Ilmselgelt on viimased päevad meile näidanud, et palju on teistmoodi. Et sandaalid tuli päeva pealt vahetada vaat’, et talvesaabastega ning õlapaeltega siidikleidid kampsunite, pükste ja jopega. Kui õhtul kella kaheksa paiku läheb õues hämaraks, tekib automaatselt vajadus hambapesu ja pidžaama järele, et end unemaale sättida. See oli kõik nii alles, kui sellisel kellaajal alles elu algas, sest päevane palavus oli taandumas ning aju loidumine asendus ideepahvakutega, kuhu veel õhtul jalutada, joosta, sõita; kellega grillitada, ujuda või rullitada. Aga siin me nüüd oleme, ei mingit rannaliivapuru esiku või vannitoa põrandal, mis palja jala all krõbiseks, õhtusel lugemisel raamatu vahelt voodisse pudeneks või veepudeli korgi vahelt suus hammaste all krõmpsuks. On tagasi see aeg, mil mustapesu korv on taas täis sokke, mida palava suve jalad pole mitu kuud kohanud; mil külmik on taas normaalselt toitu täis, mitte ei haiguta eelmise nädala tilgastanud piimast ja kahest leivakontsast, sest su...