Õpetaja puhkamine, Chicago ja New York City

New York City Empire State Buildingu tipust.

On augusti viimased-vihmased päevad. Istun oma Mustamäe kodus köögi laua taga. Kohvikruus aurab nina all. Kuulan Norah Jonesi "Back to Manhattan". Vaatan USA reisi pilte ja mõtlen, et NÜÜD on see hetk, mil ma kirjutan end taaskord tühjaks. Ilmselgelt see tühjaks kirjutamine venib mitmete õhtute peale... Keeruline on alustada. On olnud imeline suvi täis hulgaliselt reisimist nii kodu- kui välismaal. Olen olnud nii looduse keskel haudvaikuses ja jõllitanud mitu päeva peegelsiledat järve, kus ainus heli on kiili tiivasulpsatus vastu vett; kõlgutanud kiiges jalgu ja lugenud nii mõnegi raamatu; noppinud sääselises männikus mustikaid ja keetnud moosi; kimanud autoga pilvepiiril mägedes ja ajanud lehmakarjasid laiali; ning olen ka olnud maailma suurlinnades, kus vaikuse tähendus on unustatud, sireenid üürgavad, inimmassid voorivad mööda umbseid metrookäike ning prügi lendleb... See kõik on avardanud maailma mõistmist ja minu kitsast mõtlemist. Aidanud mitte hukka mõista, vaid m õ i s t a inimeste valikuid, väljanägemist, suhtumist sellesse suurde ja laia maailma, kus me kõik omal moel üritame hakkama saada ja elada oma parima järgi.

Mulle tundub, et õpetajana need kaks kuud puhkust jaanipäevast kuni taasiseseisvumispäevani pole kunagi ülekohtuselt palju. Kümme kuud aastast on vaja endast ainult välja anda. Juuni alguseks olen oma psühholoog-diplomaat-pedagoog-kasvataja-koristaja-ametis (loe: õpetajana) üsnagi tühjaks pigistatud sidrun, kes on järjepidevalt püüdnud ennast valitseda, olla kannatlik, märgata ja püüda päevast päeva mõista noore inimese hingeelu. Olen korduvalt vastanud õpilaste juba küsitud küsimustele; selgitanud ja ette näidanud kõikvõimalikke võtteid personaalselt kas või 17 korda; koristanud klassiruumi; lahendanud tülisid; vastanud ebameeldivatele kirjadele; tunnistanud enda vigu; leidnud lahendusi. Veelkord lahendanud tülisid. Uuesti vastanud küsimustele. Ja ilmselt korraks veelkord... Ja uuesti... Aga kui viimaks saabub oodatud suvepuhkus, siis tuleb seda kasutada selleks, et olla natuke isekam kui tavaliselt. Natuke rohkem mõelda endale ning lasta lahti igast kohustusest selleks, et saaks toimuda täielik mõtete puhastumine, et sügisel jaksaks taas pingutada, teha, jõuda, armastada ja andeks anda tavapärasest rohkem. Vaheldusrikas suvi on andnud palju mõtete vabadust, mis on kindlasti ka üks põhjus, mis mind on pannud kirjutama ehk tegema midagi, milleni ma tavalises töörutiinis harva jõuan...

Ameerika Ühendriigid. "Kuidas Sa sinna jälle sattusid?"; "Kuidas oli?"; "Miks just Ameerika?" Läksin juba teist aastat Global Leadership Summitile. See on ülemaailmne juhtimiskonverents, mida ka Eestis oleme korraldanud juba 11 aastat ning millest mina olen osa olnud kaks. 6.-10. augustil olime oma eesti meeskonnaga Chicagos GLS 2019 konverentsil Willow Creekis, kus tegime tööd eesti konverentsi jaoks, inspireerusime ja jagasime kogemusi teiste riikide tegemistega. GLS on minu jaoks olnud üks tippsündmuseid terves aastas, sest see inspireerib ja avardab minu mõtlemist ning aitab analüüsida nii enda kui teiste igapäevaseid tegemisi mitte ainult juhtimisvaldkondades, vaid ka lihtsates elu hetkedes. Global Leadership Summit Eestis on leitav siit. Neli päeva kõnede kuulamist võib nii mõnegi inimese minestama panna, kuid tuleb tunnistada, et need pole niisama kõned. Jah, on oht minestada, kuid ainult positiivses mõttes, sest need muudavad inimeste mõttemalle, aitavad nii mõnegi kogukonna, arengumaa või rahvuse probleeme lahendada ehk teisisõnu - jah, see on kristliku maiguga konverents, kus juhtumisi lisaks maailmakuulsatele äri-, tele- või mõne muu juhi kõnele räägivad ka pastorid ning oh, seda healoomulist segadust, kui Jumal inimesi puudutab läbi kellegi mõtete ja väikestest muutustest saavad korraga suured algused ja maailm muutub veidi paremaks paigaks meie kõigi jaoks... 

Global Leadership Summit ehk GLS 2019

Mõned meie GLS eesti meeskonna juhid.

Seega Chicagos olime põhiliselt asjalikud ja töised, kuid lubasime endale pool päeva suurlinnas ringi vaadata. Üks Chicago sümboleid 2006. aastast on the Cloud Gate, kuju tõttu ka the Bean - suur linna arhitektuuri peegeldav oakujuline skulptuur - asub Michigani järve äärses pargis. Palju turiste, palju pildistamist. Tore park. Seadsin sammud The Art Institute of Chicagosse. Suvel raamaturiiulit tühjendades sattusin nii mõnegi kunstniku elulugu lugema ning keskkooliaegsed kunstiajaloo mälestused tekitasid tungi oma silmaga nii mõnigi teos ära näha. Mõeldud-tehtud. Ei kahetse seda kolme tundi oma elust, mil lasin oma sisemise boheemlase valla ning nohiklikult kuulasin ka audiogiidi taustaks. Hoidsin tagasi oma kilkeid, kui nägin oma lemmiku Piet Mondriani töid päris oma silmadega. Keskkoolis oli mul temaga mingi teema - kunstiajaloo projektitöö raames tikkisin ühe ta maali ümber... nii palju paelusid mind lihtsad värvilised ruudukesed...

The Cloud Gate ehk the Bean Milleniumi pargis

Neist igaühega on mingi seos olnud kas õppimis- või õpetamisprotsessis: Monet, Mondrian, Oldenberg, Pollock, Seurat, Warhol.

Pikal Chicago promenaadil vantsimine andis peagi mõista, et kui tahta õigeaegselt Navy Pieri sadamasse jõuda, siis tuleb sammu kiirendada. Suurlinnas on alati ootamatusi. Suur ajavaru sai kulutatud sellele, et sillaremondi segaduses leida üles õige teeots, et pääseda üle jõe. Kui viimaks tundus, et olen kohal, siis kulus tegelikkuses veel 30 minutit, et leida nendest kümnetest sadamalaidudest üles just see õige, kust väljub arhitektuurikruiis, millele pilet ette ostetud. Siin maal ei saa suurt midagi koha peal, sest enamus atraktsioonid on välja müüdud. 1,5 tundi ameerikalikult juustuse jutuga giid andis mõnusa ülevaate mõnedest Chicago pilvelõhkujatest, mis sahisesid hämarõhtuses soojas tuules meie praamist mööda. Ideaalne ajastus - minnes valge, tulles hämar-pime - just see, mida üks maakas suurlinnas näha tahaks - pilvelõhkujad päiksepeegelduses ja ööhämaruse tuledes. Oma mõtetes rändasin 20ndate ja 50ndate Chicagosse, mil tööstus oli alles välja kujunemas ja maailmal olid oma väljakutsed ja elustiil...

Erinevatel põhjustel me ei saanud oma sõpruskonnaga linna peal kokku ja nii ma tormasin üksinda hämarpimedas Chicagos rongile. Kas ma kartsin? Ei. Milleks mul siis need pikad jooksmisjalad on, millega vajadusel saaks ka kannahaaki anda...? Nali naljaks - lõpuks Jumal on see, kes olukordi kontrollib ja kaitseb. Hilisel õhtutunnil jõudsin rongiga koju, pakkisin asjad ja proovisin mõne tunni magada. Peale kella kolme öösel tuldi järgi (Meelis, me oleme sulle endiselt võlgu, et sa ühe öö liiklusummikus pidid veetma!). Meie varahommikune seiklus Chicagost New Yorki võis alata!

Kui Ameerikasse minna, siis ikka pikemalt: üks nädal Chicagos konverentsil, teine New Yorki avastamas. Ei lasknud kevadel Merlel ja Irinal end mitu korda kutsuda. Olete valmis esimeseks päevaks? Kinnita turvavöö, sest see avastamisprotsessi algus oli üsna konarlik. Mõned märksõnad lennujaamast kuni koju jõudmiseni: kohvritega bussi, metroosse, metroost tänavale, orienteerumine streetidel ja avenüüdel - silt sildis, maja majas kinni, inimesed-inimesed-inimesed, politseinikelt tee küsimine, bussijaamas 400 peatuse seast õige üles leidmine, bussist välja viskamine, New Jersey piletisüsteemiga tutvumine (üllatus-üllatus New York asub kahes erinevas osariigis), järjekorras seismine, võileiva piknik keset sahmivat bussijaama, bussipiletite ostmine, uuesti pileti ostmine, sest müüja otsustas kolme asemel kaks müüa, bussijuhiga vaidlemine, kuniks ta rebib me piletid katki (?!), lahke tädi sekkumine ja meie tasuta järgmisele bussile sebimine, hingematvalt ilus sõit Manhattanilt West New Yorki, kus terve tee on näha Manhattani pilvelõhkujaid, bussist maha tulek ja voila! Meie kodutänava otsas üle Hudsoni jõe on terve Manhattani skyline ehk pilvelõhkujate rivi... selline vaade on ainult filmides... palun keegi ometi näpistage mind... ületame tee ja meid tervitab sõbralikult portugali päritolu mees, kes juhatab viis maja edasi asuvasse air bnb koju. Olulisemad juhtnöörid kodu kasutamiseks, tänu ja rõõm selle ilusa pesa eest, kust ei tahaks pärast sellist kadalippu eriti lahkudagi. Vajume vooditesse ning magame esimese peatäie unetust välja.

Üles ärgates saame aru - see pole unenägu - me oleme New York'is!! Esimene toidupoes käik, kerge eine ja linna! Külastasime Hillsongi kogudust, kust saime korraliku laksu energiat nii muusikast kui kõnest, kuid pärast kõiki üleelamisi 24 tunni jooksul andis keha mõista, et on vaja vaikust, rahu ja und. Hillsongist õhtul koju minek tundus juba loogilisem... Kas keegi palun näpistaks mind, sest see vaade kodutänava otsas... on...

Uus päev - uus hingamine. Kümmekond tundi und selja taga ning elu tundub taas paigas olevat. Julgen tunnistada, et eilne oli ikka paras šokk. Need inimmassid ja melu, mis siin SUURlinnas on, tõmbasid korralikult vaiba alt. Olen enda arust elus juba natuke reisinud ja käinud ka suuremates linnades nagu London, Pariis, Barcelona, Frankfurt, Berliin, Vancouver jne, kuid New York City - see on juba järgmine tase. Kui tänavale jõudes üritad aru saada, kus oled ja mis tänav kuhu jääb, siis esmalt jääd siltide-reklaamide-pilvelõhkujate-inimeste-sireenide ja kogu muu melu lõksu ning alles paari minuti pärast ärkad unest ja tuletad meelde, MIDA otsida või vaadata. Miks ma üldsegi pea tõstsin? Ah, õigus, ma üritan fikseerida asukohta!

On parajalt palav ja päikseline ilm. Otsustame Central Parki kasuks. Enne rataste rentimist saame osa tänaval toimuvast draamast. Kõnnime juba pargis oleval teel, kui poole silmaga näeme pargi kõrval oleval tänaval pealt ratta seljas oleva naise peaaegu et kokkupõrget kaubikuga. Suur tuututamine ning mõlemad saavad õnnetuse ära hoidmiseks pidama. Kaubikust tuleb välja mees, kes hakkab emotsionaalselt kätega vehkima ja ratturi peale karjuma. Kuuleme-näeme pealt valjuhäälset ja vürtsikat sõnasõda, saamata aru, millest probleem tekkis või kes süüdi peaks olema.. ratta seljas olev naine haarab telefoni järele, et politsei kutsuda, kuid mees võtab temalt selle käest ära ja viskab täie jõuga vastu asfalti.. seepeale võtab naine rattakorvist oma metallist rattaluku ja tahab kaubiku tagaakna katki virutada. See aga ei õnnestu... vahime kolmekesti eemalt nõutult pealt. Tahaks sekkuda, aga kuidas?! Olukord on kontrolli alt väljumas. Pealtvaatajaid on mitmeid ja hõigatakse, "Calm down!", "Hey, cool down!", "Easy, people, easy!". Viimaks üks mees sekkub väga professionaalselt ja rahumeelselt ning pinge kaob. Lõpplahendust enam ei mäletagi, kaubikujuht sõitis vist minema ning rattur jäi abi andva mehega kontakte vahetama, et tunnistaja saada. Oh, well, mis asi see just oli...?

Rahulikud tiirud ca 3 ruutkilomeetrises pargis, kus on veidi vaiksem ja inimlikum, sest seal on veesilmad ja puud. Laial asfaltteel on märgistatud kolm erinevat rida pool-kiirete jalutajate-jooksjate jaoks, aeglaste ratturite jaoks ja kiirete ratturite jaoks. Ühes reas võib aeg-ajalt näha ka politseiautosid või muid munitsipaalsõidukeid. On ka valgusfoorid, et risti asfalteedega jooksvatelt väikeradadelt saaksid jalutajad teed ületada. Neid radasid lookleb pargis palju - seal on rattad keelatud. Atraktsioone on palju: lõbustuspark, paadisõit, loomaaed, väiksed restoranid, hobustega tõllasõit jms. Mina olen aga rikutud-hellitatud inglise puhaste, üle hoolitsetud ja mitmesuguste lopsakate põõsaste-lilledega varustatud parkidega ning kahjuks vaatamata kõigele jätab Central Park veidi külmaks... Filmides paistab see kordades idüllilisem kui reaalses elus oma hobuse sõnnikuhaisu, kohati lärmaka melu ja räämas murulappidega. Ometi istusime murul, et nautida oma piknikku ja tunda end tõelise njuujorklasena! See on ju ikkagi Central Park!

Peale lõunat kulgeme ratastega pargist lõunasse mööda viiendat avenüüd, mis on teistest tänavatest tõesti oluliselt puhtam ja korrektsem. Hoolitsetud majad. Puude-põõsaste-lilledega aiakesed. Uksehoidjad, kes on valmis kohe sulle ust avama. Head lõhnad ja parfüümid. Kõikvõimalikud Gucci-mutši poed. Pintsak-lipslased ja kontskingalised liiguvad töölt kodudesse. Täpselt nii, nagu filmides. Jõuame New Yorki pulbitsevasse südamesse. Kõik tuntumad hooned: Rockefeller Center, kus jõuluajal on kuusk, Plaza Hotel, Trump Tower, Saint Pauli katedraal jpt. Põikame sisse Plaza hotelli ja oleme enda arust hulljulged sõitma liftidega ja kolama nurgatagustes kohtades, et näha "Üksinda kodus 2" filmivõtete paiku, kuid enda kurvastuseks näeme, et teisi samasuguseid jõlgub veel ringi ja pealegi uksekaardiga saab edasi nendesse kohtadesse, kuhu jubedalt tahaks edasi saada...

Järgmiseks Trump Tower ja päeva päästja Starbucks - wifi ja kohv - kõik, mida esimese maailma turistil eluks vaja... Veidi on veel õhtuni aega, peaks Empire State Buildingus ära käima - täna on selge ilm, näeks palju. Mõeldud-tehtud. Piletihindu nähes tahab väike klomp kurku tulla, aga surume ta ilusti alla, sest see on elu võimalus. Milleks ma siia linna ronisin, kui igat asja tehes dollarimärgid silme eest läbi jooksevad? Pileteid ostes (imekombel siin pole järjekorda!) luusib meil kõrval armas saksa paar, kes tahab oma kolmest piletist ühte kangesti maha müüa. Miks ka mitte? Hind on hea ja rõõmuga aitame neid hädast välja. Pealegi, eurooplasi on tore kohata - nagu oma inimesed! Siin kohal rõhutaks, et Euroopa Liit ja Euroopa maailmajagu annavad endast reisimisel vägagi tunda! Meil on midagi, mis ühendab ja tekitab perekonnatunnet, mida väga harva tunda saab.

Pikk liftisõit 80. korrusele ja sealt mõned korrused veel jalgsi edasi, et õue platvormile saada. Natuke nagu oleks laulupeole sattunud, kui rahvarohkesse ja sumedasse õue jõuame. Helid on teised. Kuskil midagi sumiseb ja sireene on ka, kuid need on otsekui summutatult kuskil seal all... Inimesed on rahulikumad. Kuuleme kõikvõimelikke keeli. Vargsi trügime ka Empire'i rõdu serva. Saan endale seismiseks koha päris ääres, nii et saan seina vastu toetada. Võtan enda jaoks hea 15 minutit. Siin ma nüüd olen. Maailma linn. Maailma arhitektuuriehitis. Las ma salvestan selle hetke. Need on vaid minutid, kui reaalajas saan siin olla - terve ülejäänud elu pean seda hetke mäletama oma mälestustes... Päike hakkab loojuma. On soojalt sume õhtu. Kõrghoone on hoones kinni. Selgelt on ida-läänesuunalised streetid ja põhja-lõunasuunalised avenüüd välja joonistunud. Nagu vaataks legoklotsidest linna. Seal on Chrysler Building, Time Square, Central Park, Plaza hotell... mida ma veel esimese päeva lõpuks ära tunnen...? Kas peakski? Siin on nii rahulik ja n i i  i l u s:

Veel mõned pildid ja vaated erinevatelt külgedelt. Alla minek. Alles järgmisel päeval telefonist pilte vaadates jõuab kohale, kus me ära käisime... Esimesse õhtusse mahtus ka Time Square'il käik. Taaskord natuke nagu eesti laulupidu oma rahvamasside poolest, ent veidi rohkem ruumi tänavatel liikumiseks. Üha tihedamalt vilkuvad reklaamid andsid märku, et hakkame pärale jõudma. Siin liigub kõikvõimalikke inimesi kõikvõimalike nahatoonide, riietumisstiilide, pikkuste ja paksustega. Meie ees kõnnib muhe mees, kellel mingi omapärane sall kaelas. Lähemale jõudes fikseerime, et tegemist on siiski maoga. Just, tänaval kõnnib mees, kellel madu kaelas. See on täiesti normaalne. Jõuame punaste treppidega Time Square'ile, kus on vist 99% turistid, kes tunglevad seal vaid selleks, et pilte teha. Vilkuvaid reklaame on nii palju, et tekib tunne, nagu oleks päev, aga mitte õhtu. Rahvamassid muudavad pisut ärevaks ja ettevaatlikuks. Pildid tehtud, seame sammud kodu poole. 14 km jalutatult selja taga ning kes teab, kui palju kilomeetreid lisaks veel ratta seljas - magus uni on garanteeritud.

Uus päev algas põgusa Grand Central Stationi ja Chrysler Buildingu külastusega. Rongijaam oli tõesti majesteetlik ja täpselt selline nagu paljudes filmides. Chrysleris aga palju vaadata polnud, seal on vaid bürood ja kodud, kuhu turist ei pääse. Mina kibelesin edasi - väljas tibutas vihma - ideaalne võimalus minna the one and only Metropolitani muuseumisse. Nelja päeva jooksul teine kunstimuuseum - üks olulisemaid maailmas! Ma ei tea, kui palju kordi selle muuseumi nime kuulsin oma kunstiajalootundides keskkoolis ja bakalaureuse õpingute ajal kadunud tarbekunstiajaloo õppejõu loengutes.. Siin ma nüüd olen - mul on pool päeva ja kaks ja pool korrust. Mis seal ikka, võtan kaardi ette ja alustan oma lemmikust - 20. sajandi kunstist. Taaskord hoian tagasi oma sisemisi kilkeid, kui jalutan läbi erinevaid tubasid, kus juba eemalt tean peast nimetada teose autori ja nime... Kui tolle ajastu kunst saab vaadatud, on möödunud tund. Heldus - see on ju vaevalt 1/6 muuseumist! Jätan vahele Lõuna-Ameerika ja jõuan egiptuse kunstini. Tuhandete aastate vanused sarkofaagid, ehted, laste mänguasjad. Edasi Pärsia vaibad. Maroko mosaiikkunst. Euroopa maalikunst 16.-19. sajandil. Ma ei jõua enam. Kolm tundi on möödunud linnulennul ja ma olen põhimõtteliselt kapanud läbi 2/3 muuseumist. Leian kohvikus endale koha puhkamiseks. Enne muuseumi sulgemist jääb veel üks tunnike muusumipoes, mis mind täiesti segi ajab. Ostaks kõik Piet Mondriani tassid ja sokid ja magnetid ja kotid ja kindad ja... aga ma pole hull ning lahkun vaid ühe kaardikesega. Olen üks õnnelik hing, sest minu peas olevas unistuste nimekirjas sai üks linnuke kirja.

Foto: "Hull naine Metropolitanist lahkumas." 2019

Taustaks Jackson Pollockit

Tiffany klaas, euroopa tarbekunst, Maroko mosaiik

Egiptus ja vana-kreeka, Picasso ja Van Gogh ning the one and only Piet Mondrian

Merle ja Irina käisid Roosevelti saarel ning avastasid China Towni ja Little Italy piirkonda. Natuke kahju, et ma sellest ilma jäin, aga ilmselgelt ma olin kõike muud kui kurb muuseumis ringi vantsides. Otsustasime täna alles õhtul kodus kokku saada ja koos õhtusööki teha. Mina nautisin kojuminekut ja seda, et sellest linnast on võimalik juba aru saada. Kui jalakäijal on punane tuli, aga esimesel viiel inimesel on tee ületamisega kiire, siis minnakse massiga peale. Las need taksod tuututavad. Olen endiselt 5th avenue kandis, kus võib näha väga stereotüüpseid kodanikke. Kellaaeg on selline, et tänavad on täis väärikaid pintsak-lipslasi ja kontskingalisi. Näiteks kuskilt romantilisest draamast välja hüpanud suurlinna naine, kappab oma kontskingadel, jalas mustad viigipüksid, seljas valge siidipluus, kaunilt pikad laines juuksed, meik, õlal käekott koos suure mapiga, kus on vahel kindlasti mingi presentatsiooni jaoks materjalid. Paar lehte kukub vahelt välja. Seda näeb pealt nägus ülikonnas noormees, kes aitab naisel paberid üles korjata. Vastastikku naeratatakse. Teate küll, täispakett. Algul olen väga meelitatud, et portfellidega ülikondades mehed mulle naeratavad ja mind teretavad, kuid hetke pärast saan aru, et naised teevad ka seda (... ja ma lootsin, et... ah, kui igav...!). Väljas on endiselt lämb ja metrookäikudesse jõudes on see palav tuul nagu saunaleil. Metroosse sisenedes on aga temperatuur väga madal, ent olen praeguseks juba harjunud siinse õues-higistama-panevalt-palav-ruumides-lõdisema-paneva-konditsioneeriga. Isegi ei teki enam kassiahastust, et selg on higistamisest märg - äkki saan kopsupõletiku või radikuliidi selle pideva temperatuuri kõikumisega. Jõuan oma West New Yorki bussile, kuulan klappidest Alicia Keysi - Empire State of Mind (täpselt selline see linn ongi...). Poole tunni pärast astun bussist välja, nagu oleks terve elu siin New Jersey's elanud. Võtan istet ühel pingil ja lihtsalt vaatan. Vaatan seda vaadet üle Hudsoni Manhattanile ja juba kolmas päev ei suuda ära imestada... Ei saa kaua istuda, kui peagi tulevad bussi pealt Merle ja Irina võtmetega ning saamegi koju. Naised tegid häid oste China Towni turul. Valmistame ühe suure poti täie värskete köögiviljadega kanasupi, sest kuigi me pole eriti ebatervislikult toitunud, siis juba puhtalt nägemisest ei taha seda toitu osta ja süüa, mida tänavapildis näha on...

5th avenue kandis olev ilus tänav oma täies hiilguses. Prügiautod käivad järel nendel hunnikutel.

Toit ja tarbimine. Kaks teemat, mida ma ka sügava austuse juures ameeriklase vastu lihtsalt ei oska mõista... Tänavapildis on toiduputkades 2/3 müügil värvilised (suhkru)joogid ja 1/3 krõpsud, kommid, ajakirjad. Kui hästi otsida, siis leiab ka paar võileiba, mis võrreldes snäkkidega maksavad kolm korda rohkem.. Valdavalt kõigutatakse näpu vahel mingit kilokoti või muud plastikkompsu. Sõõrikud kaasa. Burger kaasa. Friikartulid kaasa. Pitsa kaasa. Hot dog kaasa. Kohv kaasa. Milkshake kaasa. Sai, suhkur, rasv. Sai, suhkur, rasv. Plastik, pakend, plastik, pakend, plastik, pakend. Joogipudelid - neid on palju ja neid ei eraldata muust prügist. Üks keskmine njuujorklane toodab üksinda päevas 50-liitrise kotitäie prügi... Teeb kurvaks. Õigemini olen löödud, sest tekib küsimus, miks ma üksinda üldse pingutan oma apelsinikoori biolagunevasse prügikotti panna ja aasta jooksul kogunenud seitset limonaadipudelit pandipakendisse tagasi viia? Pealegi miks me Euroopas pingutame selle nimel, et üheskoos plastikutarbimist vähendada? Miks me pingutame, kui teisel pool ookeani ma vaevu leian tervest suurlinnast ühe kohviku, kus ma saaksin joogiklaasiga kraanivett (ma EI vaja pudelivett!) ja kohvikruusist kohvi juua ning savitaldrikult kooki süüa...? Šokeeriv, kui suur jalajälg siin linnas endast maha jäetakse... Aga ma püüan selle enda peas teistpidi pöörata - vähemalt kuskil maailmas mina/meie teeme midagigi selle jaoks, et seda tarbimiskultuuri muuta ja rööpaid teises suunas nihutada... 

Hommikud on enamasti vaiksed, ainult Merle ja Irina on pidanud ärkama tänavaehituse müra peale. Muidu vaiksel tänaval betoonitakse me kortermaja ukseesist, sest torustik sai välja vahetatud. Konditsioneerid lülitame ööseks välja, sest need plärisevad korralikult. Huvitav, kuidas siin talvel elatakse, kui konditsioneerikobakas on sisuliselt aknalauale kinnitatud nii, et see jääb akna vahele, külgedel on mingi kummist lõõtsalaadsed seinakesed. Nagu õues elaks, sest akent ei saa ju lõpuni kinni panna. Ilmselt talveks need korjatakse ära..? Kogu see olustik siin meenutab veidi inglise 3-4-kordseid kortermaju oma kitsaste vaibastatud koridoride ja sisehoovidega, lahjad õhukesed aknad. 

Luban endale pika hommiku, naised läksid varakult soodsamaid Broadway pileteid jahtima. Ennelõunal saime 9/11 memoriaalpaigas kokku. See on päris lõunas Manhattanil. Jällegi teine vibe. Kõrged ärihooned. Puhtus. Tuulisem ja veelõhnasem, sest oleme Hudsoni ääres. Palju turiste. Kohati nagu tunnetaks mingit pühalikkust või rahu... Jõuame endise World Trade Centeri lõunatorni asukohani, mida ümbritseb madal müür koos kõigi hukkunud nimedega. Rahustava kohinaga seintest voolab vesi ristkülikukujulisse lõputusse sügavusse. Samasugune lõputu sügaviku ja veekohinaga ruudulahmakas on ka põhjatorni asemel. Soovitan guugeldada ja vaadata juurde pilte. Saate paremini aimu, kui ilus-valusa kohaga on tegemist. Sõnumiga LOVE suveniirid putkades on omal kohal...

Tiibadega arhitektuurielement on World Trade Centeri nimeline metroopeatus.

Paljude jaoks kui kalmul käik. Nimede vagudesse on kombeks panna roosinuppe.

Tänavakunst World Trade Centeri metroopeatuse ümbruses.

Me teed lahknevad Merle ja Irinaga, kes lähevad Broadwayle King Kongi vaatama, mina jään lõunapoolset Manhattanit avastama. Siin on turvalisem-puhtam õhustik, palju turiste, kes kõik tahavad ära näha Wall Streeti, USA nn raekoja, mõned esimesed kirikud, mis siin ehitati jne - ühesõnaga see piirkond tekitab euroopaliku koduse tunde, kus vana ja uus kohtuvad. Esimesed USA asunikud Euroopast rajasid siia tähtsamad asutused, mis tänaseni on säilinud ja millest ikka veel paljud on remondis pärast 9/11. Kammin läbi ka lõunapoolseima pargi, kus on hordides turiste, kes kõik Vabadussammast tahavad praamiga vaatama minna. Täna on hirmus udune-sombune ilm, ei tõmba sinna praamile. Istun pargis, teen oma lõunapiknikku, kaugelt paistab udu sees "vabaduse proua". Taevas ähvardab padukaga ja seetõttu otsin meeleheitlikult mõnusat kohvikut, kus jahedas istuda ja kohvi nautida, telefoni laadida ja wifi-sse saada. Mida ei ole, on kohvik. Jah, igal tänavanurgal saaks kohvi või süüa, aga ma ei soovi neid kaasa. Tahan koha peal istuda ja nautida interjööri ja lihtsalt olla. Starbucks on tore ja hea, aga alati nii räpane läbikäiguhoov.. oeh, olen rikutud selle eestiliku (ja euroopaliku?) kohvikukultuuriga, kus meil on Tallinnas nii palju ilusaid kohti, kus istuda ja kohvi nautida. Elu ei ole ainult kaasas kantav. Satun mingisse ägedasse hipsterpiirkonda, kus on mõnusaid söögikohti; tänavatel on tulukeste vanikud, pargipingikesed, põõsapuhmad siin-seal. Viimaks ometi leian just sellise koha, nagu mul vaja - euroopalik Parisian Patisserie. Siin on puhas. Toolid-lauad ja PALJU! KohviTASSID koos alusTALDRIKUGA! Päris lusikad! Barettidega teenindajad! Hinnad on uskumatult madalad ja magusavalik terve leti pikkune! Halleluuja! Minikohv on eesti mõistes muidugi suur, aga mulle sobib - kes teab, millal uuesti sellist luksust saab? Cheesecake, makroon ja cappuchino - just teid ma otsisin. Kui viriseda, siis selle üle, et muusika peaks pariisilikus kohvikus ka vastav olema.. ja endiselt ma ei vaja kahte kilepakendit selle lahtise makrooni jaoks, mis nagunii taldrikule asetati. Okei-okei, vabandust, siin on kõik super. Pistikupesa ka olemas! Siia ma jään ja veedan hea tunnikese. Isegi sõpradega õnnestub facetime'ida ja tunda, nagu ma oleks koos teiega siin! Täiuslik! 

Leia pildilt Vabadussammas.

Erinevatel päevadel sai Liberty ausammast kaugelt näha õige mitu korda.

Sööming ilma plastiknõudeta!

Pärast kohvikuidülli sain korraliku padukatäie vihma, aga õnneks oli mul vihmavari kaasas. Nii hea oli liikuda, ühtegi inimest polnud tänaval! Metroojaamas saime naistega kokku ja läksime avastama High Line'i. Tegemist on New Yorki tõusva tähega turismi atraktsioonide seas, mille leiavad üles vaid need, kes jahivad off-turisty kohti, et sulanduda massi. Aitäh, Merle, et selle koha üles leidsid! Täielik pärl selle reisi jooksul! Tegemist on kvartaliga, kus õigevanasti oli raudtee, aga sellest on tuunitud jalgtee, mille ümbruses on artsy haljastus ja väga isikupärane arhitektuur. Palju veel ehitatakse. Jalgtee läheb üle tänavate ning sealt on lahedad vaated. Mina võrdleks seda Eesti mõistes millegi sellisega, mis oleks kompott meie Rotermanni industriaalsusest, Telliskivi boheemlusest ja vanalinna lillefestivalist ja lisaks maitseaineks New Yorki suurlinluse. Saite aru, jah? Ühesõnaga jälle mingi loominguline pai minu hingele. Vahva oli kõmpida ja lihtsalt vaadata maju, muidugi oleks tahtnud kõigest pilti teha. Tervitused sellele vahvale ja stiilsele briti paarile, kellega me võidu kõndisime ja vastastiku üksteist pildistasime. Õhtu lõpetuseks sattusime täiesti omaette maailma - Starbucksi muinasjutumaale. See oli segu poest, kohvikust, kohviubade jahvatamise tehasest. Kõik oli ultra kallis, aga ilus. See disain, mis õhkus igast Starbucksi kruusist, kannust, vidinast (väiksed nahast Starbucksi logoga põlled?) - oli lummav. Ukse peal pakuti mingit ultrapeent kohvi maitsta. Iga teenindaja kohtles klienti nagu presidenti. Jah, see oli tavapärasest natuke suurem Starbucks... Õhtu lõpetuseks sattusime omaenese teadmata New Yorki Telliskivi loomelinnakusse, kus olid artsyd rõiva-raamatu-interjööripoed ning enamus söögikohtades olid TAASKASUTATAVATEST materjalidest nõud. Nautisime maitsvat käsitööburgerit ja peanutbutter milkshake'i. Jah, need maitsesid nagu päris toit. Oli üsna planeerimata ja spontaanne, palju häid üllatusi täis päev.

Viimane täispikk päev. Ärkan teistest varem, et oma viimane muuseumikülastus teha. Selle reisiga jääb vist enamikel mulje, et ma olen turist, kes ainult muuseumites käib. Ei. Ausalt öeldes tundsin ka ise juba kübeke kahetsust, et nii palju muuseumipileteid ära ostsin - need tuleb ju läbi ka käia! Aga nagu mainitud - selliseid võimalusi ei saa kasutamata jätta! Pole päris kindel, kas siia elus rohkem satun. Seega - Solomon R. Guggenheim Museum - siit ma tulen! Taustaks nii palju, et see on 1950ndatel arhitekt Frank Lloyd Wright'i loodud moodsa kunsti muuseum, mille Guggenheimi kunstikogumisgrupp tellis. Wright  on üks mu lemmikarhitekte, kes 20. sajandil lõi pööraseid hooneid, a la elumaja, millest voolab kosk läbi ja mille sees kasvavad puud. 

Otsustasin, et täna ma Google mapsi välja ei võta ja tulen kodunt muuseumisse nagu üks kogenud njuujorklane. Oleks ju aeg, siiski viimane päev! Bussi pealt metroojaama tulek õnnestus kiirelt, sest kõik õiged sildid ja ilmakaared kargasid näkku täpselt õigel hetkel. Metroost üles tänavaletulek on alati riskantne. Keegi võiks aega võtta, kui kiiresti turist õpib ära enda positsioneerimise suvalises kohas. Tänaval olles on alati nii raske tänavanimi üles leida. Igal tänavanurgal neid minu meelest polegi. Seega - talupojamõistus - aitäh, et eksisteerid! Kui on hommik ja päike paistab täpselt selja tagant, siis järelikult ma liigun idast lääne suunas ja see annab mulle mõista, et ma kõnnin streeti mööda. Streetid on New Yorkis alati paralleelselt ida ja läänega ning nummerdatud. Avenüüd on alati põhja-lõunasuunalised ja ka nummerdatud. Lihtne-loogiline. Seega ma pean liikuma mööda oma streeti nii kaua läände, kuni mulle paistab Central Park ja seejärel keerama paremale avenüüle. Bingo! Valge silindriline iludus paistabki. Kell on vähe ja muusumis on hea rahulik, vähe rahvast, mõnusalt jahe. Palun kohe sisse minnes end suvalisel mehel pildistada. Silindriliselt üles keerlevad tasapinnad viivad järgmistele korrustele, kus on 20. sajandi kunsti ja nüüdisaja näituseid. Kuskil poole tee peal saan aru, et mind jälitatakse. Ma ei tee nalja. Täiesti päriselt mind teadlikult matkitakse. Mulle teeb nalja, kuidas mu fotograaf koos oma sõbraga on otsustanud iga tööd, millest mina huvitatud olen, lähemalt uurida. Kuniks nad jõuavad päris lähedale ja me pilgud kohtuvad. Hakkame kõik kolmekesti naerma. Vahetame mõned lahked sõnad ja lähme oma teed. Nad saavad andeks, sest nad on rootslased. Neile on minu poolest kõik lubatud. Rootsi on sügaval mu südames ja oma hipsterhallides unistustes olen ma lisaks eestlasele ka rootslane...

Üsnagi igavad näitused või on kuue päeva sees kolmas kunstimuuseum liiast - ei teagi. Vähemalt ma nägin taas Piet Mondriani ja natuke Kandinskyt ja Miro'd. Nautisin valges kohvikus kohvi ja chocolate cookie't. Sain oma loomingulise kallistuse jälle kätte ning tõttasin metroosse. Ootas ees üle tunniajane metroosõit sisuliselt algpeatusest lõppu. Nagu oleks Tallinnast Rakverre sõitnud, aga tegelikult jõudsin New Yorki kagu osasse, alla mere äärde. Jälle mõned laulud New Yorkist minu juustuses playlistis. Brooklyini sild ja palun-näpistage-mind-kas-ma-päriselt-sõidan-Brooklynisse ja muud sellised mõtted. Kohutavalt külm hakkas metroos, sest siin polnud väga inimesi ja paljud peatused jäeti ka vahele, et sooja õhku oleks sisse saanud. Viimaks kohale jõudes võtsid mind metroosillal Merle ja Irina vastu. Olime lärmises Brighton Beach'i äärses linnaosas, mida mitteametlikult kutsutakse New Yorki Odessaks. Tõesti huvitav kultuurišokk: ainult vene keel ümberringi. Natuke kodune oli ka. Sotšnikud ja šprotid toidupoodide lettidel. Ilusad odavad hinnad. Seadsime sammud mere äärda, kus laius suur liivaväli. Jah, palun mõned loodusminutid! Rand oli tõesti ilus. Piisavalt suur-pikk-lai, et sajad, miks mitte tuhanded inimesed siia ära mahuks. Aga inimesi oli siin vähe või õigemini mittehäirivalt. Oli õhku, ruumi, vabadust olla ja jalutada kus suunas tahes! Vesi oli mõnusalt soe, hea, et traksid kaasas olid, sai ka Hudsoni ujumiskäik kirja. Tegelikult peaks vist Atlandi ookeaniks seda juba nimetama, sest Hudson on siia piirkonda juba laiali jõudnud voolata. Voolas ka hing oma vabastaval moel. Eemal kõikidest sireenidest, pilvelõhkujatest, massidest ja prügist. Jah, hämmastavalt puhas, vabastav ja hea tunnike möödus jalgsi mööda ookeani vett jalutades, kuniks Coney Islandi Luna lõbustuspark paistis ja oli hea minna tagasi jahedasse metroosse, et Brooklyni sisemusse Red Hooki ratastega avastama minna.

Prospect pargis tegime kiiremad rattatiirud ja nautisime veel loodusemat keskkonda. Tugev piknik hautatud köögiviljadega ja taas ratta selga Red Hooki suunas. Tõeliselt mõnus atmosfäär, rataste jaoks eraldatud rajad enamikel tänavatel, pilvelõhkujate vaba piirkond, madalad inglaslikud telliskivimajad. Kodune. Väntame ja naudime tuule sahinat. Palju pole seda New Yorki enam jäänud, kohe ongi viimase õhtu hetked käes. Nende mõtete peale tahaks meel kibedakski minna. Otsitud Red Hooki hipster piirkond justkui ei tule. Jõuame Hudsoni jõe poole, kust mingil hetkel peaks üle jõe Manhattan ja Brooklyni sild hakkama paistma, aga kohati oleks nagu Koplis, kus on lagunevad kivimajad, inimesi pole, tööstuslik sadamapiirkond. Mõni maja nagu oleks lahe ka. Ei oskagi seisukohta võtta. Näeme jälle mingi uue nurga alt Vabadussammast ja saan oma "näpupildi" tehtud. Väntame ja imestame - väga-väga veider piirkond, mis annab täiesti uue nägemuse hipsterlusest ja lahedusest. Ligadi-logadi hooned. Jooksjad-ratturid. Korralikud rattateed. Kuhu me välja jõuame? Viimaks läheneme Brooklyni sillale. Inimeste konsentratsioon tiheneb. Majad ühtlustuvad. Jahid, vesi, muusika, melu. Päris ilus vaade Manhattanile. Promenaadi ääres on piisavalt kohvikuid ja kasutame võimalust veel üks viimaseid kordi Starbucksis käia. Väike puhkus enne sillale sõitu. Karamelli frappuchino, palun. Kulub hea pool tundi, enne kui selle röögatult suure silla jalakäijate-ratturite tee üles leiame. Sõidame mitu kilomeetrit ringi, sest muidugi mõista on siin tee-ehitus ja Google maps ei näita kõike õigesti. Viimased pingutused ja voila! Puidust laudisega Brooklyni sild on me jalge ja rataste all! Tudiseme ratastega inimmassidest mööda, tiristades rattakella. Liiklust võrdleks Armeeniaga, kus inimesed valguvad rattateele ja kõik on puntras koos... ei ole päris kindel, mitukümmend pildistavat kaasturisti ma rattaga alla ajan või mitu kohalikku mulle rattaga täie hooga otsa võib sõita... Adrenaliin on laes, sest see kõik kokku on taas üks hirmus-ohtlik-idülliline mälestuse tekitamise moment, mida mitte käest lasta. Kätte on jõudnud kuldsed õhtuminutid, mil päike hakkab väsima. Tuleme korduvalt ratta seljast maha, et jäädvustada vaateid ja hetki. 

Brooklyni omapärane vibe.

Vaade Manhattanile Brooklynist.

Brooklyni sillal.

See oli ainuõige otsus ületada Brooklyni sild ratastega. Tegelikkuses oli see turvaline ja igati reeglitekohane, lihtsalt kaks kolme meetri laiust rida nii jalakäijate, jooksjate kui ratturite jaoks kahes suunas liiklemiseks oli ilmselgelt liiga vähe. Jalutamist poleks iialgi nii palju nautinud kui sõitmist, sest vahemaa oli päris korralik. Et päevale ilus punkt panna, siis kiirustasime valges metroosse, et jõuda Lõuna-Manhattanile ja praami peale. Päeval rannast tulles sattusime metroos rääkima vahva kohaliku onuga, kes andis head nõu, et kui tahame veel Vabadussammast ikkagi lähedalt ka näha, siis me kasutaks linna tasuta transporti. Nimelt sõidab Manhattanilt praam ühele New Jersey saarele, mis kuulub ka New Yorki alla. Mõeldud-tehtud. Jõudsime täpselt päikse loojumise ajaks praamile ja nautisime 30-minutilist sõitu Staten saarele. Nagu oleks Saaremaale sõitnud. Vaated olid natukese teised. Seal ta siis oli ka lähemalt - Liberty koos kõigi ümberringi hulpivate jahtidega, kus jõukad oma neljapäeva õhtut nautisid hea ja paremaga. Saarele jõudes jooksime väravatest läbi, et jõuda kohe tagasi väljuva praami peale. Väljas oli pime ja seetõttu otsustasime juba eos, et saare avastamiseks kuluks eraldi päev või kaks ja me pigem rõhume praamisõidule. Nägime ka pimedas Liberty ära ning muidugimõista Manhattani skyline'i lõunapoolt vaadatuna. Meeleolu muutus melanhoolseks, sest ilu ja võlu on nähtud palju. Järgnes läbi tuledes linna metroo ja bussiga sõit koju. Bussist maha tulles vaatame kodu juures naistega üksteisele otsa... nii selget õhtut pole meil veel olnud, kus Manhattanile nii terav vaade oleks... ja olgem ausad, siit kodu juurest on linnale ikkagi kõige idüllilisem vaade...

Ilmselgelt võtab blogger piltide kvaliteeti kõvasti alla, aga vähemalt me oma silmade läbi jääb sellest vaatest terav mälestus igaveseks.

Kohvrite pakkimine ja kõige kokku koristamine.. check-in, piletid, passid, kellaajad. Reisipäeva ettevalmistuste sahmimine. Viimane öö ja mõnusalt aeglane hommik meie hubases kodus. Tahaks kohvritega lennujaama kolistada, need sinna jätta ja siis avastada veel Brooklynit, sest alles õhtul läheb lend NYC-Stockholm-Tallinn. Head aega, kodu, West New York, New Jersey! Vahetult kodunt väljudes saame sõnumi, et me lend hilineb 2,5 tundi. Seega siin me seiklused veel ei lõpe, vaid veedame erinevatel asjaoludel terve päeva J. F. K. lennujaamas, mõtleme endale tegevusi välja, sööme legendaarseid donuteid, jääme Stockholmis oma Tallinna lennust maha ja veedame hoopis mõnusa lisaöö Rootsi hotellis koos õhtu- ja hommikusöögiga. Õnneks selle ebameeldivuse aitas me reisifirma viisakalt lahendada ja seda ühe päeva võrra pikenenud Rootsi üllatust me tõesti nautisime. Saime oma jetlagi ka välja magatud. Mis õige reisihing ma olen, kui pole elus lennust veel maha jäänud! Mälestusse jääb üks eriline suurlinna reis täis elamusi, mida ma koguma tulin, et värskendatuna tööle tagasi minna. Jah, natuke imelik, et juba kaks päeva pärast reisi olen ma armsate kolleegidega männimetsade ja kanarbiku vahel Arvo Pärdi keskuses. Jahvatame oma suvistest seiklustest ja igatseme rutiini, õplasi, korda ja süsteeme, mis maikuuks meid endast välja tahavad viia. Nii need aastaringid veerevad ja mälestused kogunevad! Kuni uute seiklusteni!

Klassikaline njuujorklase topelt lõunasöök, meie jagasime kolmekesti erinevaid maitseid ning jätsime õhtusöögi vahele, sest... tehke omad järeldused :) 

Tere, Eesti! Aitäh, Merle ja Irina!