Skip to main content

Kootud toolikate


Tundub, et enamik mu projekte on sellised, et teen neid lihtsalt tegemise pärast, aga mingi hetk jõuan punkti, kus tekib küsimus, mis on selle eseme funktsioon. Antud toolikatte elulugu on siis selline, et ilmselt 3-4 aastat tagasi ostsin mingilt Abakhani allahindluselt kootud paelast "lõngakerad", millele ma ei suutnud "ei" öelda. Mõnda aega vedelesid need kuskil kapis, enne kui nendest midagi tegema asusin. 

Esimene mõte oli see, et teeks kampsuni. Mis käsitööline ma olen, kui elus vaid kaks kampsunit teinud olen?! Nii ma siis asusin midagi ekstravagantset kuduma.. mummudega ja puha.. (vaata SIIT) juba pärast paari päeva sain aru, et sellest materjalist ei jätku ühe tavalise kampsuni kudumiseks. Aga ma ei jätnud jonni ja tegin edasi, sest äkki oleks saanud mingid kelmikad varrukad õmmelda külge..

Seisma see töö jäi ning hea aasta aega oli ta kuskil kapi põhjas peidus, kuniks pärast paari kolimist taas päevavalgele tuli. Sügisel kui kool taas algas, siis võtsin selle hallikakirju töö ette ja mõtlesin, et aitab. On aeg see üles harutada ja sellest midagi praktilist teha. Tundus loogiline, et sellest võiks saada väikse teki. Nii ma siis alustasin teki kudumist ja tegin seda mitme kuu vältel nii, kuidas juhtus. Sõpradele ütlesin, et see on mu pärast-tööd-närvide-rahustamise-kudumine. Kõlab, nagu ma oleksin mingi närvihaige pedagoog.. Aga kui aus olla, siis 2017 sügis oli omaette karussell. Kolisin ju augustis tagasi oma valgesse korterisse ning samal ajal oli tihe kolimisprotsess käsil ka tööl (koolis). Mul oli vaja sisustada oma uued klassiruumid ning kahjuks võtab mul kohanemine päris kaua aega. Õnneks on kudumine alati minu jaoks see parim viis, kuidas pärast tööd lõõgastuda ja töömõtteid peast välja saada. Kes kudumisega tegeleb, see mõistab - "I knit, so I don't kill people." 
Vähemalt on nüüd sellel toolil pehmem istumine..

Mõõdud: 60x75 cm
Pärlkude/ripskude raamina ümber








Comments

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

Jõulukampsunist ja tänulikkusest

Jõulukampsunid.  Olen salamisi neid alati fännanud, aga mitme aasta jooksul pole leidnud õige kiiksuga, parajalt maitsekat ja selle kõige juures ka kvaliteetset kampsunit. Minu käsi tõrgub ostma mitmekümne eurost ebakvaliteetsest lõngast kiirtoodangut. Õnneks novembris avastasin oma kunagi kiirmoe poest ostetud kleit-pusalt õige mitu auku, mis taskute õmbluste juurde olid tekkinud ning see andis mulle hea põhjuse minu armastatud rõivas veidi ümber teha. Üldjuhul mulle ei meeldi rõivaid ega aksessuaare ümber teha või parandada. Ma lihtsalt ei valda seda kunsti. Suudan ainult nullist midagi luua. Aga kui idee on tugev ja teostus juba peas lühikese hetkega kummitama hakkab, siis pole probleemi see ära teostada. Nii ma haarasin käärid ja lõikasin kleidil taskuulatuses riba ära, äärestasin overlokmasinal narmendava (nüüdseks) pluusi serva ja palistasin. Veidi lühikesevõitu teine jäi, kuid täpselt see tulemus, mida ühelt peaaegu mahakandmisele minevalt rõivalt veel esteetika mõtte...

November oma täiuses

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub?  Et mu mõtted paremini kohale jõu...