Skip to main content

Kootud toolikate


Tundub, et enamik mu projekte on sellised, et teen neid lihtsalt tegemise pärast, aga mingi hetk jõuan punkti, kus tekib küsimus, mis on selle eseme funktsioon. Antud toolikatte elulugu on siis selline, et ilmselt 3-4 aastat tagasi ostsin mingilt Abakhani allahindluselt kootud paelast "lõngakerad", millele ma ei suutnud "ei" öelda. Mõnda aega vedelesid need kuskil kapis, enne kui nendest midagi tegema asusin. 

Esimene mõte oli see, et teeks kampsuni. Mis käsitööline ma olen, kui elus vaid kaks kampsunit teinud olen?! Nii ma siis asusin midagi ekstravagantset kuduma.. mummudega ja puha.. (vaata SIIT) juba pärast paari päeva sain aru, et sellest materjalist ei jätku ühe tavalise kampsuni kudumiseks. Aga ma ei jätnud jonni ja tegin edasi, sest äkki oleks saanud mingid kelmikad varrukad õmmelda külge..

Seisma see töö jäi ning hea aasta aega oli ta kuskil kapi põhjas peidus, kuniks pärast paari kolimist taas päevavalgele tuli. Sügisel kui kool taas algas, siis võtsin selle hallikakirju töö ette ja mõtlesin, et aitab. On aeg see üles harutada ja sellest midagi praktilist teha. Tundus loogiline, et sellest võiks saada väikse teki. Nii ma siis alustasin teki kudumist ja tegin seda mitme kuu vältel nii, kuidas juhtus. Sõpradele ütlesin, et see on mu pärast-tööd-närvide-rahustamise-kudumine. Kõlab, nagu ma oleksin mingi närvihaige pedagoog.. Aga kui aus olla, siis 2017 sügis oli omaette karussell. Kolisin ju augustis tagasi oma valgesse korterisse ning samal ajal oli tihe kolimisprotsess käsil ka tööl (koolis). Mul oli vaja sisustada oma uued klassiruumid ning kahjuks võtab mul kohanemine päris kaua aega. Õnneks on kudumine alati minu jaoks see parim viis, kuidas pärast tööd lõõgastuda ja töömõtteid peast välja saada. Kes kudumisega tegeleb, see mõistab - "I knit, so I don't kill people." 
Vähemalt on nüüd sellel toolil pehmem istumine..

Mõõdud: 60x75 cm
Pärlkude/ripskude raamina ümber








Comments

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä...

5 meisterdamisideed

Nagu minu puhul kombeks, siis jõulude eel taban end mõttelt, kuidas sel aastal oma lähedasi isetehtuga üllatada. Järgmisel hetkel, kui ma tegutsema sooviks hakata, on käes detsembri keskpaik ja kukil hunnik tellimustöid ning minu isetegemisplaanid on kadunud kui tina tuhka! Aga kui Sinul on isu midagi ise nokitseda, siis siin on 5 erinevat ideed, mida ka väljaspool jõuluaega valmistada saab. Enamik nendest proovisin koolis õpilastega läbi teha, nii et kõik on kenasti vettpidavad tööd. 1. INGEL Vaja läheb: valge paber (keha, tiivad), küpsetuspaber (tiibade kaunistamiseks tupsud), kotiriie (kleit), pits (kleit), valge karvane kaunistustraat (käed), paberkuul (pea), hambatikk (pea ja koonuse ühendamiseks), kangajupp (tiaara), PVA liim. 2. ŠOKOLAADIKOMMID/TRÜHVLID Siin kohal ma retsepte ei jaga, sest neid leiab internetist mustmiljon. Ise kodus muutsin neid vastavalt oma maitsele ning usun, et kui enda loomingulisusel lennata lasta, saab imemaitsvaid ampsusid valmistada. ...