Tundub, et enamik mu projekte on sellised, et teen neid lihtsalt tegemise pärast, aga mingi hetk jõuan punkti, kus tekib küsimus, mis on selle eseme funktsioon. Antud toolikatte elulugu on siis selline, et ilmselt 3-4 aastat tagasi ostsin mingilt Abakhani allahindluselt kootud paelast "lõngakerad", millele ma ei suutnud "ei" öelda. Mõnda aega vedelesid need kuskil kapis, enne kui nendest midagi tegema asusin.
Esimene mõte oli see, et teeks kampsuni. Mis käsitööline ma olen, kui elus vaid kaks kampsunit teinud olen?! Nii ma siis asusin midagi ekstravagantset kuduma.. mummudega ja puha.. (vaata SIIT) juba pärast paari päeva sain aru, et sellest materjalist ei jätku ühe tavalise kampsuni kudumiseks. Aga ma ei jätnud jonni ja tegin edasi, sest äkki oleks saanud mingid kelmikad varrukad õmmelda külge..
Seisma see töö jäi ning hea aasta aega oli ta kuskil kapi põhjas peidus, kuniks pärast paari kolimist taas päevavalgele tuli. Sügisel kui kool taas algas, siis võtsin selle hallikakirju töö ette ja mõtlesin, et aitab. On aeg see üles harutada ja sellest midagi praktilist teha. Tundus loogiline, et sellest võiks saada väikse teki. Nii ma siis alustasin teki kudumist ja tegin seda mitme kuu vältel nii, kuidas juhtus. Sõpradele ütlesin, et see on mu pärast-tööd-närvide-rahustamise-kudumine. Kõlab, nagu ma oleksin mingi närvihaige pedagoog.. Aga kui aus olla, siis 2017 sügis oli omaette karussell. Kolisin ju augustis tagasi oma valgesse korterisse ning samal ajal oli tihe kolimisprotsess käsil ka tööl (koolis). Mul oli vaja sisustada oma uued klassiruumid ning kahjuks võtab mul kohanemine päris kaua aega. Õnneks on kudumine alati minu jaoks see parim viis, kuidas pärast tööd lõõgastuda ja töömõtteid peast välja saada. Kes kudumisega tegeleb, see mõistab - "I knit, so I don't kill people."
Vähemalt on nüüd sellel toolil pehmem istumine..
Mõõdud: 60x75 cm
Pärlkude/ripskude raamina ümber
Comments
Post a Comment