Skip to main content

Makramee seinakaunistus


Kuigi käes on september, väljas on hall ja vihmane nagu sügisele omane, siis mina üritan oma blogitamise võlga veidi tasa teha ja rääkida veel mõne sõna suvest. Tundub, et üks õige eestlane peabki suutma suvel kogutud energia ja mälestustega veel kaua vastu pidada. Nii ma siis heietan veel mõnda aega oma suve tegemistest, sest ega siis suvel polnud aega nina arvutis istuda!
Tegelikult oli juulikuu lõppemas, kui asusin sellise töö kallale nagu makramee tehnikas seinakaunistus. Ausalt öeldes tundsin juba süümekaid, et ma pole suve jooksul mitte ainsatki õmblemis-kudumis-heegeldamistööd ette võtnud. Olen ammu tahtnud oma lemmiklehelt Wool and the Gang midagi tellida ja nii ma siis kaalusin ja kalkuleerisin, tellisin UKst omale armsa paki, mis sisaldas ühte puidust pulka, rull musta trikotaažpaela ja juhendit, kuidas seinakaunistus valmistada. Kunagi ülikooli ajal sai midagi sarnast makramee valdkonnast ka tehtud (vt postitust SIIT), makramee sõlmed tulid kõik tuttavad ette, kuid 2,5-meetriste paeltega punumine võttis ikka omajagu võhmale. Pinterestis olen palju sarnaseid seinakaunistusi näinud, eriti muljetavaldavad tööd on mind Instagramis juba kaua kummitanud (vt SIIA). Lihtne on midagi valmistada, kui juhend on ees ja ise väga mõtlema ei pea. Edaspidi kui tahta loomingulisem olla, siis võiks sõlmede järjestust ja mustrit ise muuta, et põnevam tulemus saada, kuid praegune kogemus oli ka huvitav. Aega kulus selle 30x70cm töö jaoks umbes kümmekond tundi ja nagu ikka, alguses kulus palju aega töö ettevalmistusteks: paelte valmis lõikamine, puupulgale kinnitamine ja mustrisse süvenemine. Kui sõlmed selged, siis need hakkasid korduma ja pärast 10 sentimeetrit oli juba väga lihtne, aega kulus vaid mõni tund, et töö lõplikult valmis saada. Ripub see mu valge sipelgapesa kodu seinal ja kes teab, ehk kunagi leiab ta endale pereliikmeid.









Comments

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä...

Tatting & Macrame Cards

ELLi kajastamised on muutunud üsna käsitöökaugeks. Vahelduseks näitan midagi isetegemise vallast, nimelt oma süstikpitsi ja makramee punumise algoskusi. Vorpisin need kaardikesed muidugimõista valikaine jaoks. Minu pisike pea nii avar ei ole, et ise midagi nii tuumakeerulist välja mõelda. Ma ei hakka siinkohal rääkimagi, kui palju tuska minust välja purskus, kui õppisin süstikpitsi tegema. Aga au 19. sajandi daamidele, kelle elus polnud muud olulist, kui istuda kanapee serval ja mõelda välja maailma kõige aeganõudvamat käsitöötehnikat! Palju õnne mulle, ma omandasin selle tehnika algoskused täiesti  oma näpukestega, jäädes ellu ja mitte kaotades käsitööarmastust. ELL has moved pretty far from DIY or handwork projects. But for a change I'm showing you my elementary skills of tatting and macrame. I made some cards just to receive some points for my optional tatting lesson at uni. My little head isn't that clever to come up with something like that. I'm not even goin...