Skip to main content

Makramee seinakaunistus


Kuigi käes on september, väljas on hall ja vihmane nagu sügisele omane, siis mina üritan oma blogitamise võlga veidi tasa teha ja rääkida veel mõne sõna suvest. Tundub, et üks õige eestlane peabki suutma suvel kogutud energia ja mälestustega veel kaua vastu pidada. Nii ma siis heietan veel mõnda aega oma suve tegemistest, sest ega siis suvel polnud aega nina arvutis istuda!
Tegelikult oli juulikuu lõppemas, kui asusin sellise töö kallale nagu makramee tehnikas seinakaunistus. Ausalt öeldes tundsin juba süümekaid, et ma pole suve jooksul mitte ainsatki õmblemis-kudumis-heegeldamistööd ette võtnud. Olen ammu tahtnud oma lemmiklehelt Wool and the Gang midagi tellida ja nii ma siis kaalusin ja kalkuleerisin, tellisin UKst omale armsa paki, mis sisaldas ühte puidust pulka, rull musta trikotaažpaela ja juhendit, kuidas seinakaunistus valmistada. Kunagi ülikooli ajal sai midagi sarnast makramee valdkonnast ka tehtud (vt postitust SIIT), makramee sõlmed tulid kõik tuttavad ette, kuid 2,5-meetriste paeltega punumine võttis ikka omajagu võhmale. Pinterestis olen palju sarnaseid seinakaunistusi näinud, eriti muljetavaldavad tööd on mind Instagramis juba kaua kummitanud (vt SIIA). Lihtne on midagi valmistada, kui juhend on ees ja ise väga mõtlema ei pea. Edaspidi kui tahta loomingulisem olla, siis võiks sõlmede järjestust ja mustrit ise muuta, et põnevam tulemus saada, kuid praegune kogemus oli ka huvitav. Aega kulus selle 30x70cm töö jaoks umbes kümmekond tundi ja nagu ikka, alguses kulus palju aega töö ettevalmistusteks: paelte valmis lõikamine, puupulgale kinnitamine ja mustrisse süvenemine. Kui sõlmed selged, siis need hakkasid korduma ja pärast 10 sentimeetrit oli juba väga lihtne, aega kulus vaid mõni tund, et töö lõplikult valmis saada. Ripub see mu valge sipelgapesa kodu seinal ja kes teab, ehk kunagi leiab ta endale pereliikmeid.









Comments

Popular posts from this blog

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saa...

Unistus Islandist

Viimasel ajal kuulen palju küsimust, "Kuidas Islandi reis läks?". See on üks nendest irriteerivatest küsimustest, kui Sa lõpetaksid keskkooli ja Sa üldse ei soovi oma tulevikuplaane igale inimesele avaldada, sest tegelikult neil pole sooja ega külma, mida Sa päriselt teed - vähemalt on millestki rääkida. Aga ma ei taha, et keegi, kes on minult reisi kohta juba uurinud, end halvasti tunneks. Ma tean, et paljudel on siiras huvi ja samamoodi ka teadmatus selle müstilise maa ees ning selleks uuritaksegi.  Ühel juunikuu õhtul kuulasin Spotifyst Ólafur Alrandsi lugu, mille pealkirjas on nii palju kohaliku keele tähemärke, et ma ei saa seda siia välja kirjutada. Aga KUULAKE . Ausalt, kui Sulle läheb see postitus korda, siis palun katkesta oma muud tegevused ja kuula lugemise taustaks seda pala. Ma olen juba mõnda aega olnud lummatud islandi muusikast (Ásgeir, Múm, Sigur Rós, Jónsi, Ólafur Alrands jpt) ning üleüldse sellest salapärast, mis Islandiga kaasas käib. Tol juuni õh...

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä...