Skip to main content

Koolitööst otse pulmadesse


Tuleb tunnistada, et kuigi ma endiselt armastan oma tööd: õpetajaks olemist (ja ikka veel kujunemist), kudumist, heegeldamist, õmblemist, tikkimist, kokkamist jne, siis nende teemade õpetamise käigus on alati perioode, mil käsi ei tõuse varraste või heegelnõela järele, sest päevast päeva selle kõige keskel viibides tekib üleküllus. Seetõttu ei saa miski olla parem kui suvevaheaeg ning võib-olla vahelduseks ilma kudumise-õmblemise-heegeldamiseta. Olgem ausad, õpetajad ootavad suve sama kannatamatult nagu õpilasedki. Viimane õppeaasta oli remonttööde tõttu paras väljakutse, ent enne, kui ametlik puhkus kätte jõudis, olin ma oma tööväsimuse Viru rabasse ja kes teab, kuhu veel jõudnud maha jätta, ning juuni keskpaigas tabas mind tohutu entusiasm ja inspiratsioon, et asuda korraldama/kaunistama kahte erilist pulma.
Ma avastasin end kord laua taga arvutis istuvat ja Google docsis nimekirju ja tabeleid koostavat, seejärel kõikides Tallinna kodu-, kaunistus- ja ehitustarvete poodides kolavat ning telefoni otsas, et need kaks järjestikust juuli alguse pulma pruutpaaride jaoks võimalikult eriliseks luua.
Roosi ja Joona eriline päev leidis aset 1. juulil. Laulatus toimus Saha kabelis, mille lõi imeliselt kauniks lilleseadja Viivian (lehvitused Sulle!) ning pulmapidu toimus maalilise mere ääres Neemes Ruhe restoranis. Pruutpaari soov oli boho-romantilis-stiil, palju roosakaid pojenge, klaasi, rohelust, küünalde hubast valgust. Kogu pidu jäädvustas imeline Anete Toming, kelle loomingut saate näha SIIT. Küllap tuleb Anete kodulehel veel sügise poole lisa! Mina olen aga tohutult tänulik armsale pruutpaarile, kellega oli lausa lust koostööd teha! Usaldasite mind vahel lausa pimesi ning see andis julgust juurde ka edaspidi nii vastutusrikast ülesannet täita :) 











Comments

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

5 meisterdamisideed

Nagu minu puhul kombeks, siis jõulude eel taban end mõttelt, kuidas sel aastal oma lähedasi isetehtuga üllatada. Järgmisel hetkel, kui ma tegutsema sooviks hakata, on käes detsembri keskpaik ja kukil hunnik tellimustöid ning minu isetegemisplaanid on kadunud kui tina tuhka! Aga kui Sinul on isu midagi ise nokitseda, siis siin on 5 erinevat ideed, mida ka väljaspool jõuluaega valmistada saab. Enamik nendest proovisin koolis õpilastega läbi teha, nii et kõik on kenasti vettpidavad tööd. 1. INGEL Vaja läheb: valge paber (keha, tiivad), küpsetuspaber (tiibade kaunistamiseks tupsud), kotiriie (kleit), pits (kleit), valge karvane kaunistustraat (käed), paberkuul (pea), hambatikk (pea ja koonuse ühendamiseks), kangajupp (tiaara), PVA liim. 2. ŠOKOLAADIKOMMID/TRÜHVLID Siin kohal ma retsepte ei jaga, sest neid leiab internetist mustmiljon. Ise kodus muutsin neid vastavalt oma maitsele ning usun, et kui enda loomingulisusel lennata lasta, saab imemaitsvaid ampsusid valmistada. ...

November oma täiuses

Aeg-ajalt kasvavad mingid ideed ja mõttekäigud minu peas niivõrd suureks, et neil on vaja mu seest välja saada. Seda ma nimetan enda tühjaks kirjutamiseks. Olen väiksest peale harjunud enda paremini mõistmiseks oma mõtteid üles kirjutama. Viimastel aastatel olen tahtnud neid ka avalikult jagada. Viimane nädal olen juurelnud, kas ikka tahan nii haavatavat postitust teha oma raskematest mõtetest. Võib-olla Sa samastud, võib-olla mitte. Aga ilmselt neid mu sisekaemusi loevadki vaid need, kes mind veidi lähemalt tunnevad või siis miski paneb minu veidruste vastu huvi tundma. Mu eesmärk on sotsiaalmeediat kasutada selle kõige paremas võtmes ning sel korral tundsin, et pean peatuma vaimse tervise teemadel. Ma ei kuule eriti palju sellest, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad seoses 2020. aasta hirmude ja segadusega. Jah, on pealispindset kraaksumist ja nurisemist, nagu meile kohane. Aga kuidas me päriselt analüüsime seda, mis me sees toimub?  Et mu mõtted paremini kohale jõu...