Skip to main content

Koolitööst otse pulmadesse


Tuleb tunnistada, et kuigi ma endiselt armastan oma tööd: õpetajaks olemist (ja ikka veel kujunemist), kudumist, heegeldamist, õmblemist, tikkimist, kokkamist jne, siis nende teemade õpetamise käigus on alati perioode, mil käsi ei tõuse varraste või heegelnõela järele, sest päevast päeva selle kõige keskel viibides tekib üleküllus. Seetõttu ei saa miski olla parem kui suvevaheaeg ning võib-olla vahelduseks ilma kudumise-õmblemise-heegeldamiseta. Olgem ausad, õpetajad ootavad suve sama kannatamatult nagu õpilasedki. Viimane õppeaasta oli remonttööde tõttu paras väljakutse, ent enne, kui ametlik puhkus kätte jõudis, olin ma oma tööväsimuse Viru rabasse ja kes teab, kuhu veel jõudnud maha jätta, ning juuni keskpaigas tabas mind tohutu entusiasm ja inspiratsioon, et asuda korraldama/kaunistama kahte erilist pulma.
Ma avastasin end kord laua taga arvutis istuvat ja Google docsis nimekirju ja tabeleid koostavat, seejärel kõikides Tallinna kodu-, kaunistus- ja ehitustarvete poodides kolavat ning telefoni otsas, et need kaks järjestikust juuli alguse pulma pruutpaaride jaoks võimalikult eriliseks luua.
Roosi ja Joona eriline päev leidis aset 1. juulil. Laulatus toimus Saha kabelis, mille lõi imeliselt kauniks lilleseadja Viivian (lehvitused Sulle!) ning pulmapidu toimus maalilise mere ääres Neemes Ruhe restoranis. Pruutpaari soov oli boho-romantilis-stiil, palju roosakaid pojenge, klaasi, rohelust, küünalde hubast valgust. Kogu pidu jäädvustas imeline Anete Toming, kelle loomingut saate näha SIIT. Küllap tuleb Anete kodulehel veel sügise poole lisa! Mina olen aga tohutult tänulik armsale pruutpaarile, kellega oli lausa lust koostööd teha! Usaldasite mind vahel lausa pimesi ning see andis julgust juurde ka edaspidi nii vastutusrikast ülesannet täita :) 











Comments

Popular posts from this blog

Šveitsi mägimatk lisanditega

Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä...

Tatting & Macrame Cards

ELLi kajastamised on muutunud üsna käsitöökaugeks. Vahelduseks näitan midagi isetegemise vallast, nimelt oma süstikpitsi ja makramee punumise algoskusi. Vorpisin need kaardikesed muidugimõista valikaine jaoks. Minu pisike pea nii avar ei ole, et ise midagi nii tuumakeerulist välja mõelda. Ma ei hakka siinkohal rääkimagi, kui palju tuska minust välja purskus, kui õppisin süstikpitsi tegema. Aga au 19. sajandi daamidele, kelle elus polnud muud olulist, kui istuda kanapee serval ja mõelda välja maailma kõige aeganõudvamat käsitöötehnikat! Palju õnne mulle, ma omandasin selle tehnika algoskused täiesti  oma näpukestega, jäädes ellu ja mitte kaotades käsitööarmastust. ELL has moved pretty far from DIY or handwork projects. But for a change I'm showing you my elementary skills of tatting and macrame. I made some cards just to receive some points for my optional tatting lesson at uni. My little head isn't that clever to come up with something like that. I'm not even goin...