Skip to main content

Koolitööst otse pulmadesse


Tuleb tunnistada, et kuigi ma endiselt armastan oma tööd: õpetajaks olemist (ja ikka veel kujunemist), kudumist, heegeldamist, õmblemist, tikkimist, kokkamist jne, siis nende teemade õpetamise käigus on alati perioode, mil käsi ei tõuse varraste või heegelnõela järele, sest päevast päeva selle kõige keskel viibides tekib üleküllus. Seetõttu ei saa miski olla parem kui suvevaheaeg ning võib-olla vahelduseks ilma kudumise-õmblemise-heegeldamiseta. Olgem ausad, õpetajad ootavad suve sama kannatamatult nagu õpilasedki. Viimane õppeaasta oli remonttööde tõttu paras väljakutse, ent enne, kui ametlik puhkus kätte jõudis, olin ma oma tööväsimuse Viru rabasse ja kes teab, kuhu veel jõudnud maha jätta, ning juuni keskpaigas tabas mind tohutu entusiasm ja inspiratsioon, et asuda korraldama/kaunistama kahte erilist pulma.
Ma avastasin end kord laua taga arvutis istuvat ja Google docsis nimekirju ja tabeleid koostavat, seejärel kõikides Tallinna kodu-, kaunistus- ja ehitustarvete poodides kolavat ning telefoni otsas, et need kaks järjestikust juuli alguse pulma pruutpaaride jaoks võimalikult eriliseks luua.
Roosi ja Joona eriline päev leidis aset 1. juulil. Laulatus toimus Saha kabelis, mille lõi imeliselt kauniks lilleseadja Viivian (lehvitused Sulle!) ning pulmapidu toimus maalilise mere ääres Neemes Ruhe restoranis. Pruutpaari soov oli boho-romantilis-stiil, palju roosakaid pojenge, klaasi, rohelust, küünalde hubast valgust. Kogu pidu jäädvustas imeline Anete Toming, kelle loomingut saate näha SIIT. Küllap tuleb Anete kodulehel veel sügise poole lisa! Mina olen aga tohutult tänulik armsale pruutpaarile, kellega oli lausa lust koostööd teha! Usaldasite mind vahel lausa pimesi ning see andis julgust juurde ka edaspidi nii vastutusrikast ülesannet täita :) 











Comments

Popular posts from this blog

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saa...

Unistus Islandist

Viimasel ajal kuulen palju küsimust, "Kuidas Islandi reis läks?". See on üks nendest irriteerivatest küsimustest, kui Sa lõpetaksid keskkooli ja Sa üldse ei soovi oma tulevikuplaane igale inimesele avaldada, sest tegelikult neil pole sooja ega külma, mida Sa päriselt teed - vähemalt on millestki rääkida. Aga ma ei taha, et keegi, kes on minult reisi kohta juba uurinud, end halvasti tunneks. Ma tean, et paljudel on siiras huvi ja samamoodi ka teadmatus selle müstilise maa ees ning selleks uuritaksegi.  Ühel juunikuu õhtul kuulasin Spotifyst Ólafur Alrandsi lugu, mille pealkirjas on nii palju kohaliku keele tähemärke, et ma ei saa seda siia välja kirjutada. Aga KUULAKE . Ausalt, kui Sulle läheb see postitus korda, siis palun katkesta oma muud tegevused ja kuula lugemise taustaks seda pala. Ma olen juba mõnda aega olnud lummatud islandi muusikast (Ásgeir, Múm, Sigur Rós, Jónsi, Ólafur Alrands jpt) ning üleüldse sellest salapärast, mis Islandiga kaasas käib. Tol juuni õh...

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä...