Blog by ELLinspiration

Mõni päev tagasi lisasin Instagrami  pildi sellest khaki-oliivikarva mütsist ning mõtisklesin avalikult selle üle, mis värvi peaks mütsi tutt olema. Sinepikollane või roheline? Kuigi üsna pea sai selgeks, et kindel valik on kollasel, siis ikkagi oli vahva vaadata, mis arvamusi laekus. Meelega hoidsin pisikest põnevust.  Mütsi kudumisele kulus mõttest kuni valmis peakatte pähe panemiseni ümmarguselt kaheksa tundi, kuid elu tavaliste toimetuste kõrvalt läks kokku umbes poolteist nädalat. Nagu kiuste kadusid mütsi valmides külmakraadid kui võluväel, seega ma pole päris kindel, kas ta kohe kasutusse tõttab. Tegemist siiski väga paksu ja sooja mütsiga, millest käsitöölise peanupul suur puudus oli. Kasutasin mitu aastat tagasi kokku ostetud villa-akrüüli seguga "Bostoni" lõnga varrastele nr 5-6. Mina aga kasutasin nr 7 vardaid, et punutud korvi mustriga palmikud ikka parajalt pehmed-lõdvad tuleksid. Legendaarne sinepikarva kollane tutt valmis hõlpsalt, sest tööl olen seda...

Vahel on nii, et pea on täis igasugu ilusaid mõtteid ja ideid. Huvitav, kui pisike murdosa ma nendest ka päriselt teoks suudan teha? Igal juhul enne jõule oli mu lemmik pisikese 3-aastaseks saava poisi sünnipäev ja ma võtsin teadlikult varakult plaani, et ta jaoks üks paar sooje käpikuid valmis saada. Muidugi mõista toimus nende viimistlemine umbes minut enne uksest välja astumist. Ent valmis nad said ja teele nad asusid. Kahjuks alati ei lõpe sellised sammud nii idülliliselt kui vaimusilmas ette olen näinud. Juhtus see, mis ikka vahel isetegijal juhtuma peab - käpikud olid nende armsate kastiautodega mängija käte jaoks väiksed. Tegijal juhtub. Aga vähemalt pole maailmast lõng otsa saanud ning ideid on siiani alles, mida peaks-võiks-tuleks teoks teha. Tegemist itaaliast pärit Titan Wool Winner meriinovillase lõngaga nr 3,5-4 varrastele, mida mina kudusin nr 3 varrastega, et kindad ikka piisavalt tihedad ja mitte tuult läbilaskvad tuleksid. Mõtlesin teha kahe värviga oranži- ...

Torm on möödas ja saab taas rahuliku elurütmiga edasi minna. Olgu selleks tormiks siis lume-, jõulu- või tatitorm. Lumetorm on asendunud rahuliku ja kauni talveilmaga (väidab mugav autota korteriinimene, kellel ühistransport ukse eest iga kell võtta). Jõulu- ja aastavahetuse tormidest on järel vaid üks ammune hall unenägu. Haiguselainetus on ka korralikult puhkuse lõppedes üle käinud. Nii nagu kord ja kohus ette näeb. Tundides on õpilased vagurad ja puhanud. Mina ka. Ainult, et jube raske oli tööle tagasi minna. See on vist see õpetajate viga, et kui puhkus algab, siis on peast kõik töömõtted pühitud ning uuesti töölainele saamiseks tuleb ennast ja enda varje ja veel mida-keda-kõike ületada. Neljanda koolipäeva keskel on aga hoog sisse saadud ja loodetavasti peab selle hooga nüüd kuni märtsi lõpuni vastu! On mul varianti? Vähemalt mu kallis töökoht võimaldas kaunikese jõulupreemia, mille eest saab õpetaja käia hambaarsti juures, juuksuris, teha uue ID-kaardi. Hilpusid üks korralik...