Minu kohusetunne ja südametunnistus kutsusid mind viimaks korrale ja tuletasid meelde, et ma peaksin märku andma enda olemasolust. Üks mõnus, kuid tuulisevõitu varakevadine päev Kalamajas koos armsa Hannaga andis mulle argumenteeritud põhjuse ELLi talveunest üles äratamiseks. Kuigi viimasest postitusest on möödas vaid poolteist kuud, siis minu jaoks tundub see vahemaa olevat ligi pool aastat. Minu elutegevuses on vahepeal palju muutunud ja ilmselt toimub selle aasta sees neid muutusi küll ja veel. Eelkõige tunnen rõõmu sellest, et olen kogunud endale kuhjaga kogemusi nii käsitöö- kui kunstiõpetajana ja olen astunud oma esimestesse ämbritesse, kuid piisavalt kogenud ka kordaminekuid. Jah, ma olen juba kaks kuud suutnud panna oma õpilased kritseldama, joonistama, kleepima, lõikama ja kunstiajalugu õppima ning teenida selle eest oma esimesed noorõpetaja rahanatukesed, mis peaksid mind motiveerima oma magistrikraadi paber võimalikult ruttu kätte saama, et viimaks ometi olla täieõiguslik ja täiskohaga pedagoog. Tõsi ta on, et lõputööga on mul hetkel vihkan ja armastan bravuurikas suhe, sest küpseb ta mingil eriti madalal temperatuuril ja seda ka siis, kui karuema talveunes teist külge keerab. Alles see nädal suutsin tal kratist kinni haarata ja minna raamatukogusse, et kõik muud kõrvalised nähtused ellimineerida. Tuleb tunnistada, et see ülikooli raamatukogu oli meeldivalt tore keskkond, kuhu maabuda. Mind ajas muigama see teadmine, et minul ilutsevad ÕISis punktid, millele lisandub veel vaid lõputöö summa.. et mina ei pea enam kunagi üheski loengus osalema.. ühtegi eksamit sooritama.. õpingukava esitama.. ja nii edasi. See kirjutavatest ja lugevatest tudengitest paks raamatukogu oli korraga nii rahustav, teades, et ma saan veel viimaseid kuid olla ise see ähkiv ja higistav tudeng, kelle parim sõber on Microsoft Word ja raamatud. Vahelduseks oli seda tore mõelda, sest viimased kaks kuud olen mina pidanud olema see, kes mõtleb õpilastele mingeid higistama (või siis pigem joonistama) panevaid ülesandeid..
Ma ei tea, millest see meile räägib, et viimane postitus jääb kahe aasta tagusesse aega ning lubatud järge Portugali lõuna osa seiklustele kunagi ei tulnudki. Mustand haigutab kurblikult postkastis, sest tema tähetund jäi sündimata. Olgu pealegi. Siin ma nüüd olen, oma arhailise blogi keskkonnaga, mida vast viimase 15 aasta jooksul arendatud pole. Aga mul on pehmelt öeldes täiesti savi, kes tänapäeval üldse blogi enam kirjutab?! KES ÜLDSE BLOGI LOEB?! Mina tundsin, et pean. Pean ja tahan kirjutada. Enda jaoks. Lasta endast välja see, mida kuu aega tagasi kogesin. Ilmselgelt on see mu jaoks liiga suur amps, et panna sõnadesse seda, mida silmaga nägin ja iga oma ihurakuga kogesin. Mäed. Mu elu unistus. See kõik sai alguse "siis" ehk et mul on alati olnud teatav looduse armastus, mis aastatega on vaid kasvanud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et ma pean saama mägedesse ja matkama nii, et see oleks päriselt ka matkamine. Suure seljakoti ja muu varustusega. Mitte lihtsalt 3,74 kilome...
Comments
Post a Comment