Blog by ELLinspiration

On olnud imeline aasta. Olen saanud kõige põnevamaid tellimustöid alates pruutkleidi ja lõpetades nunna- või jõuluvana kostüümide õmblemisega. Aga veel põnevam ootab kindlalt ees! Seniks aga sulgegem kogu internet ja pühendugem kõik see aeg kellelegi, kes vajab seda rohkem kui internet. Veetke aega vanaemade-isade-tädide-onude-õdede-vendadega.  Kauneid pühi!

Viimasel ajal olen palju erinevates suhtlusringkondades arutlenud selle üle, kuidas eriti noori, aga ka vanemaid generatsioone on mõjutanud tehnoloogia. Nutikael, telefonisõltuvus, Instagrami like 'ide nälg ja Facebooki jagamised on mõned märksõnad, mis peaks olema meile kõigile tuttavad. Minu mitu sõpra on teadlikult end Instagramist ja/või Facebookist kas täiesti eemaldanud või oluliselt vähendanud selle kasutamist. Pidavat andma rohkem "ruumi"  tõelisele  elule, andma vabaduse tehnoloogia orjusest. Tõepoolest, küllap postitatakse avalikke sõnumeid, laetakse üles pilte jm ikka selleks, et saada tähelepanu ning rohkem ja rohkem meeldimisi.  Olen ise samuti üks neist, kes kasutab väga aktiivselt Facebooki ja Instagrami (rääkimata käesolevast blogist). Lisan üsna tihti ka pilte. Teatud määral olen nõus paari sõbraga, kes ütlevad, et põhimõtteliselt nad ei kasuta Facebooki ja Instagrami üldse ning pigem kustutaksid oma kontod sootuks. Miks? Et elada. Teisest kül...

Siis, kui tööpäev toob endas esile kõik need negatiivsed küljed, mida ei arvanud, et endas olemaski on, tuleb end rahustada millegi valmistamisega. Väike tortilla põske ja õmblema! Punane kangas välja ja lihtsalt lõika kangast neli detaili välja, õmble servad kokku ja pane selga. Kui kanga jaoks poleks kunagi paar nädalat tagasi pidanud kulutama 8 või 10 eurot, siis võiks öelda, et see oli üks peaaegu, et muidu saadud jakk. Ei mingit emotsiooniostu. Jah, leidub ka selliseid päevi, mis ei ole ideaalsed, aga mis lõppevad üpriski hästi. Head kuulamist!

Uskumatu, et see aasta ongi käes, mil ma saan jõuluaega tõeliselt nautida. Ei mingeid eksameid, kuuse all õppimist ja esimese jaanuari unist närvitsemist. Kes seda tudengielu enam mäletabki? Ligi 2 nädalat puhkust. Täiesti päriselt välja teenitud puhkust. Miks see nii erilisena tundub? Sest ma pole kunagi varem täiskohaga töötanud ja veel sellisel kohal, kus ma ei pea oma hõredama töögraafiku eest higi, vere ja pisaratega võitlema, et saaksin pühade ajal mõne vaba päeva lisaks. Selle oivalisuse juures jõudis mulle siiski üks päev 0,5 grammi jõulustressi tulla. Nimelt käsitöölise jaoks pole detsember just kõige aeglasem kuu. Teatud seltskondadest ma heatahtlikult hoidun, sest hetkel ma pole mentaalselt valmis rohkem kuulma, "Kas Sinult saaks palun ühte tellimust?" või "Meil oleks vaja vaid paari kaunistust.." Sellest hoolimata nii mõnigi vahva ese on valmis saanud ning luban, et vahetult enne jõule näeb veel nii mõndagi. Siin aga üks oktoobri-novembri lontu müts,...

Hiljuti täitsin ühte küsitlust, kus pidin märkima, kui mitu tundi õpetaja tööd ma päevas teen. Tont seda teab! Kas see on töö, kui ma parasjagu midagi koon ja samal ajal OP saadet vaatan..? Aga kui sellest näputööst tuleb parasjagu näidis, mida ma tunnis õpilastele näitan ning mille pealt teatud tehnikat õpetan kuduma..? Või kui ma nädalavahetusel lihtsalt tundide viisi unustan ennast erinevaid käsitöö-kunstiraamatuid uurima, Pinteresti pähe õpin, sirgeldan, katsetan uusi tehnikaid, salvestan inspiratsiooni katalooge...? Või kui ma kutsun sõbrad külla ja katsetan uut retsepti, mida õpilastega tunnis läbi teha..? Ma ütleks, et siin loetelus on pigem hobi alla kvalifitseeruvad tegevused. Aga samas need on ka osa minu tööst. Minu hobi ja töö on sageli nii tihedalt läbi põimunud, et ma ei suuda kuidagi lahterdada, mis peaks minema töö tundide alla ja mis mitte. Kas sel on üldse vahet? Usun, et olen üks õnnelik hing, et minu töö on ühtlasi ka minu hobi ja vastupidi. Ja isegi kui õpetaj...

Sel aastal on esimesed helbed tulnud kui muuseas. Neid ei ole pidanud kaua ootama. Sama muuseas võtsin ma lõpuks kaamera (õigemini tõin selle spetsiaalselt töölt ära) ja jäädvustasin tubastes tingimustes ühed valged käpikud. Minu jaoks on need väga erilised. Neid on septembrikuust saadik umbes 65491 korda lahti harutaud ja uuesti kootud, siis veel korraks lahti harutatud ja iga etapp üle pildistatud. Miks? Eks ikka selleks, et koostada võimalikult arusaadavaid tööjuhendeid ning et seitsmenda klasside usinad näpud võiksid minu juhiste järgi omale kindad valmis kududa. Tea, kui valged need kindad praeguseks enam ongi.. Aga valmis nad said ning siin nad on, et teile lehvitada.

2015 suvi oli vaieldamatult midagi, mis jääb raudselt meelde kogu eluks. Oli nii palju muinasjutulisi hetki, mil pidin end näpistama ja küsima, kas see on kõik p ä r i s e l t...  Mul on nii hea meel omada selliseid sõpru, kellega koos on võimalik nädal aega järjest pead-jalad koos elada, naerda, nutta ning loomulikult paanitseda ja veel paar ööd osaliselt magamata olla.. ja seda kõike selleks, et võiks toimuda Helini ja Sven-Joonatani kõige erilisem päev. Neid Valdur Rosenvaldi fotosid ikka ja jälle üle vaadates meenub taas see seletamatu feeling tollest südamlikust juunikuu päevast, mil mul oli võimalus rõõmustada pruutpaari ja üle saja peolise meelt erinevate kaunistustega Soonlepa mõisa aidas. Head kuulamist ja vaatamist.