Blog by ELLinspiration

Viimased tervitused aastal 2014 tulevad ühest hiirvaiksest Tallinna raamatukogust, mis suvatseb sellisel suvalisel ajal, nagu 30. detsember, kolmveerand päevakest lahti olla, et minusugune hull suudaks keskenduda ja oma teaduslike artiklite refereerimistega ühele poole jõuda. Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, kuidas ma hetkel pehmelt öeldes oma õpimappide koostamise juures psüühiliselt hullun, vaid sellest, kuidas 2014 oli üks igati vahva aasta. Igasugu toredad lõngatokid ja kangatükid vormusid asjalikeks esemeteks, millest kaks kutsuti lausa Naistelehte ja Nipiraamatusse! Sain osaleda Kunstimeistrite inspireerival koolitusel, mis andis hästi palju salajasi mõtteid, mis hetkel ühe Marimekko märkmiku lehtedel tuduvad. Aga neil on oma aeg, millal nad unest ärgata võivad. Loodetavasti 2015 aasta toob veel rohkem blogipostitusi kui varem. Kui ma nüüd ise suudan endasse uskuda, siis ma loodan ka seda, et juunikuus ma saan oma hariduse lõpuks purki panna, kaane ka peale, ja ...

Mulle on eredalt meelde jäänud üks seik lapsepõlvest, mil istusin oma toas laua taga, pintseldasin kunstiringis enda tehtud savist jõulukujukesi, taustaks Karavani jõululaulud ja tolmuimeja undamine. Emme-issi koristasid jõuludeks kodu. Köögist tungisid jõuluroogade lõhnad mulle ninna. Aknast välja vaadates nägin imeilusat lumist kuusikut. N agu muinasjutumaal..   Olin nii rõõmus, et esimest korda saan midagi "päriselt" oma perele kinkida: emmele kuusepuu, issile jõulukellukese ja suurele vennale päkapiku, mis mul täiuslikult välja tuli! Vist üks päev oli jõululaupäevani veel jäänud, seega oli mul aega oma savikujukesi värvist kuivatada ja seejärel korralikult ära pakkida. Tänaseks on sellest möödas vähemalt 15 aastat, aga Karavani jõululaule kuulan ikka. Need ei oleks muidu õiged jõulud. Sel aastal võtsin end viimaks kätte ja valmistasin esimest korda trühvleid, taustaks ikka see vana hea retro kassett, mille kaanel on sinine lumehelvestega taevas, kirik ja kappavate...

Siit tuleb õige pidulik postitus, sest justnimelt TÄNA on  ELLi blogil kaheaastane sünnipäev! Selle puhuks on igati asjakohane pitsid ja satsid välja otsida, end ära ehtida (miks mitte siduda see tegevus ka ühtlasi kuuse ehtimisega) ning teha üks suur kniks kõigile vaatajatele ja lugejatele. Piltidel olevast pitskraest nii palju, et valmis ta eelkõige praktikatundide tarbeks, kui ma oma usinad üheksandikud imeakauneid pitsilisi kraesid panin kuduma ja ise nendele vilgastele nobenäppudele ka ise ühe näidise täismõõdus valmis klõbistasin.   Grattis! Grattis! Grattis! Here comes the post of celebration! Blog by ELL has turned two today and for this occasion it's more than appropriate to put on cute dresses with bowties and lace collars. A BIG hug and a girly curtsey to all my beloved blog readers and simple observers. This knitted lace collar was made as an example for my diligent pupils at school, who all made gorgeous lace collars. So proud of them!  Grattis! ...

Mina ei oska seletada seda kummalist kokkusattumust, kuidas kõik toredad ja mittetoredad kohustusepoisid viskavad ühe külakuhja novembrikuusse. ELL veetis selle sombuse kuu ühes toredas Tallinna koolis oma elu esimesi käsitöö- ja kodundustunde andes ning seetõttu olid käed-jalad tihedalt tööd täis. Suur igatsus oli blogitamise järele, aga nagu öeldakse, siis ega kõike head korraga ka ei saa. Tundub, et nüüd tuleb hakata jälle vabanduseks tooma seda, va ülikooli lõpetamist.. Oeh. Tegemisi on küllaga. Suureks õnnetuseks (teatud mõttes ka õnneks ) püüdis mind keegi kahtlane kõrvapõltikuga päkapikk kinni ja ma olen jälle mõneks ajaks rivist maas. See-eest tekkis mulle kohe pisut aega juurde, et saaksin korraks vardad kätte haarata. Siin väiksed kootud kuusekesed, mis valmisid  palavikulise peaga üsnagi rutusti. Inspiratsiooni püüdsin kinni kuskilt toredast käsitööblogist . I don't know how to explain the oddest coincidence that all the pleasant and not so pleasant duties...