Kuidas seda nüüd öeldagi... Viimased kaks nädalat on olnud üks emotsionaalne karussell. Ühel päeval on näpud kudumisest villis, järgmisel aju plahvatusohtlik, kolmandal päeval tahaks rõõmust kuule hüpata, sest viimane eksamihinne laekus ka kenasti ÕISi... Aga mis seal ikka, kool ootab lõpetamist ja nii on. Seekord ma pikalt ei jaura, vaid lasen teil rahulikult pilte vaadata. Tegemist siis Lisete lõputööga, mis kirjalikul moel ootab köitmist ja praktilisel viisil lihtsalt kandmist. Sõber jakk (nagu mina teda nimetan) oli üsna pretensioonikas tegelane, kulutades ca 1,2 kg lõnga ja kolm paari vardaid, kellest mõni kadus paariks päevaks ära... Hmm... how should I start... Well, the last two weeks have been quite an emotional rollercoaster. One day I feel sorry for myself for having blisters because of knitting, the other day I experience several brain explosions, and on the third day I want to jump to the Moon because all my subjects are correctly listed on the school interne...