Skip to main content

Some Patchwork & Fashion Drawing


Teisipäevast algas üks suur toredus - lapitehnika. Kartsin, et ma ei jõuagi kunagi selle valikaineni. Aga siin ta on - väike step by step seeria minu esmasündinust, nõelapadjast. 

From Tuesday I could finally start with one of my favourite textile techniques - patchwork! I was pretty worried about the fact that maybe I will never get a chance to take this subject at school. But here I am, happily engaged with patchwork. I hope you enjoy the little step by step picture series of my firstborn - pincushion. 








Sellega saigi minu teisipäev sisustatud.
Kolmapäevaks sulgesin end taas oma tuppa nagu väike koopaorav ja tegelesin kurikuulsa moejoonisega. Ta on nüüd mul kohe-kohe küps. Nii et peagi saan õmblema asuda.. Võib-olla kunagi koidab päev, kui ma selle aine päriselt valmis saan...

That is all about my Tuesday.
On Wednesday I crawled into my room like a caveman to communicate with my infamous fashion drawing. (S)he should be done very-very soon and this means I may start sewing in the near future.. Maybe sometime dawns the day when I am actually done with this subject... 


Mul meenus, et täna on sõbrapäev. Tore. Kunagi ma fännasin seda ja vaimustunult saatsin inimestele südant nõretavaid sõnumeid ja vehkisin roosasid või punaseid ninnu-nännusid valmistada. Aga siis ma olin 12. Nüüd ma olen täheldanud, et paljud on seda päeva kõige selle mannavahu peale vihkama hakanud. See mulle ka päris ei meeldi. Täiesti tore, kui keegi sulle mingi vahva üllatuse teeb või kui linn on täis paarikesi, kes vähemalt korra aastas üritavad romantilised olla. Aga 12 ma enam pole ja kellegagi paar ka veel mitte, nii et... Mnjah. Ega mitte-sõbrapäeval mu sõbrad siis mitte-toredamad ole. 
Häid sõpru ja palju armastust ka nende vastu, keda on raske armastada! 
Ja seda kõike igaks päevaks.

I discovered that today is Valentine's Day. Nice. In Estonian it is often related to frends and called the day of friend's or the friend's day or something like that. I remember the time when I used to admire this day and send passionate messages to my friends and make fluffy pink and red crafts. But then I was 12. Now I see that many people hate all that cheesiness related to the Valentine's Day. I quite do not like that either. I find it cute when somebody makes you a little surprise gift or when the whole city is full of couples, who, at least try to be romantic once a year. But I am not 12 any more and I am not part of a romantic relationship, so... Shoot. 
Still, there is no doubt about the fact that my friends are special to me every day. Not only on that specific 14th February. 
Many great friends and much love towards people who are difficult to love. 
Every day. 

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saa...

Unistus Islandist

Viimasel ajal kuulen palju küsimust, "Kuidas Islandi reis läks?". See on üks nendest irriteerivatest küsimustest, kui Sa lõpetaksid keskkooli ja Sa üldse ei soovi oma tulevikuplaane igale inimesele avaldada, sest tegelikult neil pole sooja ega külma, mida Sa päriselt teed - vähemalt on millestki rääkida. Aga ma ei taha, et keegi, kes on minult reisi kohta juba uurinud, end halvasti tunneks. Ma tean, et paljudel on siiras huvi ja samamoodi ka teadmatus selle müstilise maa ees ning selleks uuritaksegi.  Ühel juunikuu õhtul kuulasin Spotifyst Ólafur Alrandsi lugu, mille pealkirjas on nii palju kohaliku keele tähemärke, et ma ei saa seda siia välja kirjutada. Aga KUULAKE . Ausalt, kui Sulle läheb see postitus korda, siis palun katkesta oma muud tegevused ja kuula lugemise taustaks seda pala. Ma olen juba mõnda aega olnud lummatud islandi muusikast (Ásgeir, Múm, Sigur Rós, Jónsi, Ólafur Alrands jpt) ning üleüldse sellest salapärast, mis Islandiga kaasas käib. Tol juuni õh...

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä...