Etskae, etskae, ma elasin gripi kahe päevaga üle ja olen täiesti vertikaalselt toimetanud (kui mitte siblinud) juba peaaegu terve nädal. Täna võis õues tunda õrnhämarat kevadehaisugi. See on selline spetsiifiline lõhn, mida tunneb ainult talve viimase kolmandiku lähenedes, kui tänavatele tekivad need rahvuslikud muda-jäähanged ja päike tekitab salajasel lumesulatamisel sellist rõsket, aga paljutõotavat olemist, mis viitab sellele, et võib-olla kunagi, kunagi hästi kauges tulevikus on lootust, et tuleb suvi...Tššš! Jaa, seda peab sosinal unistama, sest äkki ta ehmatab muidu ära selle külma talve peale ja ei tulegi sel aastal...
Wohoo! Look at me, I survived and recovered from the flu in two days. I've been rushing around almost a week now. Today I experienced the very special smell of spring that I might come across only in late winter when the air is very damp. It's a kind of smell which comes from the melting snow when the sun is shining and there are national Estonian mud-ice-drifts on the streets. This smell makes me wanna' hope maybe one day it's summer again... I better dream about such things in a whisper because our winter might scare her and in that case she might leave Estonia this year...
Siin on minu kevadekuulutajad. Jaa, mis siis, et nad peaksid küll mustache'id olema ja rohkem novembrikuu teema alla käima, aga praegu on kätte jõudmas kevad, nii et olgu nad siis hoopis linnukesed (E)Giptimaalt, kes meile siia Eestimaale nüüd tagasi lendama hakkavad.
Meebruar.
Here are my harbingers of the spring. I know that actually they're mustasches and usually supposed to be the symbol of November but in the middle of waiting for the spring let them be birds flying back from Egypt.
Mebruary.
Selle nädala märksõnaks on moejoonis. Ja kerge frustratsioon. Kümnete viisi figuure ja toatäis kõikvõimalikke paberitükke, tušši pritsmeid ja grafiidpuru. Mis teha, kui kool vajab lõpetamist ja käes on viimane semester. Aga eks näis, kui viimane see semester minu jaoks saab olema. Siin kohal minu soe soovitus - ei ole eriti kasulik jätta viimasele semestrile eriti töömahukaid aineid. Hetkel tundub küll nii, et iseseisvate tööde maht on kergelt üle pea kasvamas. Samas tuleb tunnistada, et vahel paneb paanika mind just intensiivsemalt tegutsema. Nii ma siis koostasin endale KAVA, kuidas toimida, et see semester üle elada. Viskasin peale Roisin Murphy ja jalg hakkaski natuke tatsuma ja õlg õõtsuma. Käsi haaras pliiatsite järele ning kolme päevaga saigi märkimisväärne töö tehtud... Ohh-oi, kui palju veel teha...
Peatsete postitusteni - ärge siis neid suunurki unustage.
The key words for this week would deffinately be fashion drawing. And a slight frustration. Dozens and dozens of figures and a room full of any kind of papers covered with ink and graphite. Oh well, I need to finish the school and it's the last semester to take myself together. But let's see if it's going to be the last one for me.. A little usuful advice from me - it's not quite handy to leave the most laborius duties on the last semester. At the moment I feel that there are too many things to do and too much homework to chew. But to be honest, this panic makes me wanna' DO things and be more hard-working than ever before. Thus, I made a small plan when and what am I supposed to do to survive this semester. I turned Roisin Murphy on and suddenly I felt how my feet started to lumber and shoulders sway.. my hands crabbed for the pencils and after three days I realised how much work I had finished.. Sigh, still there is so much more to do...
Until we meet again - don't forget your laughing dimples.
Comments
Post a Comment