Blog by ELLinspiration

Sellest on juba üle kuu aja möödas, kui kevad esimest korda oma soojade ilmadega südant soendas, meeli paitas ja preilidega üks muinasjutuline päev Kalamajas ja Koplis ja veel ühes imeilusas paigas oli. Viimased fotod peaksid ka siia peagi ilmuma. Pilte sellest ühest päevast on jätkunud siia blogisse juba üsna pikalt.  Vahel teiste blogisid, Tumblri, Pinteresti ja kõiksugu muid inspireerivaid virtuaalkeskkondi avastades satun ma lõksu ja leian end mõttelt, et kõikide nende inimeste elud ongi nii täiuslikud ja kaunid, kui on jäädvustatud fotod nende inimeste tegemistest. Justkui kõik teised elaksid 24/7 päriselt ka sellist mannaroosat muretut elu, nagu piltide kaudu mulle presenteeritakse.  Aga kui ma enda blogi kõrvalt vaatan, siis tean, et tegelikkuses ei saa see iialgi nii olla. Reaalsus on see, et praegusel hetkel, mil ma parajasti seda blogipostitust siia kirjutan ja pilte üles laen, olen ma täiesti ilma meigita, kammimata (ja kergelt rasvaste) juuste ja kodust...

Mulle on alati meeldinud maju pildistada - pole vahet, on nad siis värskelt mõne teeneka arhitekti sulest valminud või juba arvestatav kogus aastaid nii päikselõõma kui tuult kannatanud või sootuks sõdu üle elanud. Trotsides tuult ja lähenevat kevadkülma, said need pildid Kopli getos üles võetud. Jäime ellu.  I've always loved to take photos of houses. It doesn't matter if they are freshly built, a creation by a notable architect, or they've survived a war, heavy rain and wind, burning sun.. We dared to walk by the sea in Kopli gheto and defy the cold spring wind. We survived.

See salajane aeg kevadest saabub täiesti üle öö, kui korraga on ülikooli raamatukogu higistavatest ja murelikest tudengitest punnis. Õhk on nõnda pingeline, et jalg võib komistada mõne väga olulise mõtte taha nii, et kellegi lõpu- kursuse-, seminari- või mis iganes tähtis kirjatöö kirjutamine jääb mitmeks minutiks katki. Aga kõik pole veel kadunud, kui astuda sellest kevadtormist välja ja minna Kalamajja ja avastada värvilisi plankusid ja uksi ja sõita trammiga mingisse teise maailma, ja avastada, et noorus pole veel hukas. Et lapsed mängivad hoovides pättide tagaajamist.  Et väiksed roosakleidilised tüdrukud istuvad kooli kõrval muruplatsil ja punuvad võililledest pärgi , mitte ei passi kuskil klaaskasvuhoones virvendava ekraani taga nagu üks korralik kevadine tudeng. Hämmastav, aga ma usun, et noorus ei ole täiesti hukas.  The special moment in spring comes oh so very secretly, when the uni library is overcrowded with sweating and troubled students. The air is so in...